Venemaa ei kavatse Abhaasia iseseisvust tunnustada

Venemaa säärastesse ähvardustesse tuleb alati suhtuda tõsiselt. Näiteks tühistas Venemaa hiljuti kaubanduspiirangud, mille oli 1990. aastate algul kehtestanud Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale, kui nood kuulutasid end Gruusiast sõltumatuks.

Pärast Moskva hoiatust tunnustada kaht iseseisvuseihkajat süüdistas Gruusia Venemaad „varjamatus soovis rikkuda Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust separatismi õhutades“. Tegelikult Venemaa üksnes lõdvendas piiranguid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suhtes. Ametlikult ei kavatse Venemaa kummagi iseseisvust kunagi tunnustada, sest Venemaa „autonoomsetes vabariikides“ elavate vähemuste separatismimeeleolud suureneksid seejärel märgatavalt.

1917. aastal asendus Vene impeerium Nõukogudemaaga. Uued, kommunistlikud valitsejad koondasid Kaukaasias ja Kesk-Aasias olevad etnilised rühmitused ühtsetesse liiduvabariikidesse.

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia hakkasid kuuluma Gruusia koosseisu. 1991. aastal, kui NSV Liit lagunes, üritas Gruusia neid piirkondi, mille kohaliku elanikkonna püüdlused oluliselt erinesid liiduvabariigi juhtide omadest, enese külge jätta. Nõukogude ajal oli toimunud eelkõige grusiinide massiline sisseränne Abhaasiasse. 1991. aastaks moodustasid apsuad vaid viiendiku Abhaasia elanikkonnast ning üle poole 550 000 elanikust olid grusiinid.

Apsuate kaks aastat kestnud vihast võitlust oma rahvuse säilimise nimel toetasid vabatahtlikud Põhja-Kaukaasiast; ilmselt tegi seda varjatud kujul ka Venemaa. Abhaasiast aeti välja Gruusia armee ja grusiinidest tsiviilisikud.

See oli etniline puhastus, mida korraldasid vähemusse jäänud apsuad, kes kartsid immigrantide laviini alla uppumist. Nüüd on kaks kolmandikku Abhaasia endistest elanikest põgenenud (vaid mõnikümmend tuhat grusiini on sinna jäänud). Apsuad moodustavad nüüd selle pisikese, kuid hambuni relvastatud riigi enamusrahva, mida ülejäänud maailm ei soovi tunnustada.

Venemaa on suure kõhedusega jälginud USA ja mõningate selle Euroopa-liitlaste tegevust sõjas Serbia vastu (1999), Iraaki sissetungimisel (2003), iseseisva Kosovo tunnustamisel (2008), sest kõik need USA juhitud ettevõtmised on olnud teravas vastuolus ÜRO põhikirjaga, mille Teise maailmasõja võitjad võtsid vastu eesmärgiga vältida maailma suurjõudude vahelisi konflikte.

USA respekteerib ÜRO-d aina vähem. Vabariiklaste presidendikandidaat John McCain kõnelebki juba võimalusest luua Demokraatiate Liit (League of Democracies), mis läheks ÜRO-st mööda ja annaks oma liikmetele õiguse rünnata neid, kes vajavad „õppetundi“.

Venelased, kes kaotasid Teises maailmasõjas 40 miljonit inimest, suhtuvad säärastesse arengutesse ülima tõsidusega. Nende mure on igati asjakohane. Kui maailma suurjõud peaksid tulevikus omavahel kokku põrkama, võetaks kasutusele tuumarelvad ja elu kaotaks sajad miljonid inimesed.

ÜRO reeglid sätestavad, et ükski riik ei tohi teist rünnata ja rahvusvaheline kogukond peab tagama kõigi ÜRO liikmesriikide piiride puutumatuse. Kahtlemata põhjustavad ÜRO kehtestatud reeglid palju ebaõiglust eelkõige vähemusrahvastele, kuid on siiski väga vajalikud. Ükski suurvõim pole alates 1945. aastast otseselt välja astunud teise vastu.

Moskvat on aga sügavalt häirinud viis, kuidas NATO ja Euroopa Liit tükeldavad Serbiat ilma ÜRO loata – Kosovo kuulus ju legaalselt Serbia koosseisu. Kosovo iseseisvuse tunnustamine ilma Serbia heakskiiduta ja ÜRO reegleid eirates vastab Lääne suurvõimude hetkehuvidele. Säärane tegevus laiemalt õõnestab ÜRO reegleid, mille eesmärk on tagada kord rahvusvahelistes suhetes. Hoiatus tunnustada Abhaasia iseseisvust oli lihtsalt märguanne Läänele, et Venemaad häirib selline tegevus üha enam.

Kui Venemaa ühel päeval tunnustaks Abhaasia iseseisvust, eirates Gruusia ja ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiitu, tähendaks see, et Venemaa on lõplikult kaotanud usu rahvusvahelisse õigusesse.

Praegu Venemaa lihtsalt blufib. Välispoliitika kujundajad Läänes aga pole võimelised taipama Venemaa mure tõelisi allikaid.

GWYNNE DYER

Inglise keelest tõlkinud Indrek Veiserik

Jaga |