Jõulutervitus Lõuna-Eestist!

Tahaks rääkida pühadest, aga hing on haige ega lase. Riigikogus on nii palju pahandust tehtud, et maarahvas vihane mis hull. Eelarve puudujäägiga, palgad sassis, pensioniiga tõuseb, viin läheb kallimaks, ilm külmemast külmem. Tagatippu tahetakse veel koolid ka ära lõhkuda. Sest pered on väikesed ja lapsi ei jätkuvat.

Kust tuli 120?

Küsisin seda haridusminister Lukaselt, aga vastust ei saanud. Kust on võetud see müstiline arv - 120 õpilast gümnaasiumi tarvis? Kui õpilasi vähem, paneme keskkooli kinni. Minu meelest on see lihtsalt paras ja tõhus „number" gümnaasiumihariduse hävitamiseks maal. Kui lihtne on Isamaaliidu ja Res Publica poliitikuil ning nende ministril rääkida, et näete - haridust anda ei saa, sest lapsi ei jätku ja peresid maal on vähe.

Kuid küsigem endalt: miks on maal inimesi vähe?

Vastuse asemel oleks parem esitada uus, kolmas küsimus: aga miks peakski noored pered maale jääma? Maal on viimase kahekümne aasta jooksul käinud vaid üks suur laastamistöö. Needsamad valitsuskoalitsiooni poliitikud Isamaaliidust ja Reformierakonnast, kes praegu on hariduse kallale läinud, on regulaarselt tegutsenud ka selle nimel, et maaelu meil kord välja sureks.

Meenutagem! Kõigepealt laastati suured ühismajandid ja tassiti nende vara laiali. Siis jagati omandireformi käigus maad ja majad ümber. Siis müüdi maha mõisahooned koos lasteaedade ja koolidega nendes. Külast kadusid keskus, arstipunkt, klubi, pangakontor, raamatukogu. Riigiettevõtte Eesti Post kasumi nimel pandi kinni 400 postkontorit. Väikesed poed surid suurte kaubanduskettide survel välja. Nüüd lõhume koolid pooleks.

Kaob kool, kaob ka küla

Ühe uurimuse kohaselt vaid 18% eesti rahvast nimetab viimaste aastakümnete muutusi maal positiivseks. Kusjuures linnarahvas vaatab asjale palju kriitilisemalt kui maainimesed ise, kes on allakäiguga leppinud. Miks peakski tühjas külas palju noori peresid ja lapsi elama? Me ise oleme nad sealt minema ajanud. Vaid kõige vapramad on jäänud. Mõni nädal tagasi ütles üks Kagu-Eesti hästi tubli vallavanem mulle umbes järgmised sõnad: pea meeles, keskkool on see viimane; kui nad selle ka ära võtavad, on külaelu omadega õhtal!

Me hakkasime jälle peale valest otsast. Ilma paralleelse haldusreformita, uute vallapiirideta pole mõtet praegu ka hariduse kallale minna. Haridusminister ju ei tea täna, kus kahe aasta pärast suure valla keskus asub, kuhu ka uut kooli tarvis.  Pealegi pole ju hariduses, kus õigeid õppekavasidki pole suudetud kokku leppida, kõige suurem probleem majade jagamises.

Kas pole mitte küsimus hoopis meie haridust suunavate tippjuhtide kvaliteedis, ministeeriumi kaadris, ministris endas? Meie hariduselu on sügavas kriisis, sest seda on mõnda aega juhtinud inimesed, kellel ei ole süsteemsest mõtlemisest aimugi, kirjutas mõni aeg tagasi Postimees.

Kord juba kõrvetati näppe

Kas mitte seesama isamaaliitlik seltskond ei tulnud  mõne aasta eest välja üligeniaalse ideega haridusministeerium üle viia pealinnast Tartusse. Mida on see meile andnud? Miljoneid kolimiskulusid ja hilisem poole ministeeriumi tagasitoomine pealinna. Seda nad nimetasid ministeeriumi Tallinna esinduse loomiseks. Õnneks said „noorpoliitikud" õpetust ja ühtegi teist keskasutust pole enam pealinnast minema viia kavatsetud.

Mul on haridusministrile ettepanek jätta koolid praegu rahule. Las nad ise arenevad ja las noored käivad kodukohalähedases gümnaasiumis. Kaks IRL-i ministrit - Tõnis Lukas ja Siim-Valmar Kiisler - parem ühendagu oma jõud ja alustagu hoopis haldusreformist. Muidu jõuame sinna, kust eestlased kord alustasid: kolm klassi külakooli, ja aitab küll!

Saabuva jõulurahu ajal tasuks meenutada, kuidas meie vaprad vanavanemad, kõige kiuste ning sakste meelehärmiks üsna kena maakoolide võrgu üles ehitasid. Ju tänu sellele me vaimult rikkad olemegi. Vähemalt veel arvame nii.

HEIMAR LENK, Riigikogu liige

Jaga |