Arvo Haug: Kunstiinimesed süttivad kiiresti ja kustuvad kiiresti

Mis eristab 1990. aastate Riigikogu tänasest? Kas tol ajal oli pealehakkamist ja ärksust rohkem?

Siis olime idealistid. See oli üks punt idealiste. Mul on isegi alandav kuulata, kui praegu keegi räägib, et läksin Riigikogusse raha pärast. Mina sain oma esimese palganumbri teada palgasabas, ja imestasin. Need inimesed, kes tol ajal Riigikogu moodustasid, olid idealistid igas suhtes. Minu minek poliitikasse põhines ideel, et arstid peavad ise võitlema kätte oma koha ühiskonnas.

Oli too aeg tõesti nii erakordne, et ei pruugi enam kunagi tagasi tulla?

Sellist aega nagu aastatel 1988-1989 ei saa tulla enne, kui toimub mingi uus eraldumine. Euroopa Liiduga liitumine oli ju argipäevane tegevus. Liitumispäeval mitte kellelgi erilisi emotsioone ei olnud. See polnud mingi püha. Aga 1980-ndate lõpp ja 1990-ndate algus olid pühalikud aastad. Teatud asjades oli meil alati üksmeel.

Mind üllatas, kui kiiresti ja lihtsalt, sisepoliitilistel põhjustel, mõni aeg pärast taasiseseisvumist hakati üksteisele vastanduma. Selles mõttes oli Edgar Savisaarel õigus, kui ta ütles, et Rahvarinne ei saa kaua kesta. Niipea kui ühine idee sai teostatud, tekkisid eraldi ideed ja hiljem isiklikud ambitsioonid.

Kas Eesti elu tulekski vaadata protsessina? Et kõigepealt toimus vabanemine ja ideaalidepuhang, seejärel erinevate poliitjõudude võrdne võitlus. Alates peaminister Ansipist aga toimub võimu ja vara koondumine väga väheste väljavalitute kätte. Mis edasi? Kas uus revolutsioon?

Lihtsustatult öeldes, rahvas on tüdinenud praegustest parempoolsetest valitsejatest. Kusjuures Keskerakond tegi mõnegi nurga liiga sirgeks. See šanss, mida Keskerakond on kaua oodanud, läheb suures osas kaduma, sest sotsidel õnnestus välja pugeda reformikate ja IRL-i koalitsiooni sülest. Sven Mikseri juhtimise ajal muutus sotsiaaldemokraatide nägu.

Isiklikud ambitsioonid olid Mikseril need, mis teda lahutasid ja viisid Keskerakonnast minema. Kui sa oled noor, andekas ja edasipüüdlik, siis tekib küsimus: kas lepid sellega, et oled asetäitja?

Miks Keskerakonnast on olnud palju lahkujaid?

Keskerakond on leidnud oma ridadesse väga palju andekaid ja edasipüüdlikke poliitikuid. See on loomulik, et mõne jaoks jäävad arenguvõimalused kitsaks. Erakonna juhtkonnast on korduvalt inimesi lahkunud - need, kes tahaks ise olla juhid, aga hammas ei hakka peale. Nad ei suuda oodata. Need inimesed tahavad teha loomulikesse protsessidesse kunstlikke lahendusi. Kui sa ikka ei saa Edgar Savisaart juhi kohalt demokraatlike vahenditega minema, siis pead leppima. Äraminemisega kinnitatakse vaid, et ollakse poliitiku jaoks liiga kärsitud.

Miks Teie pole ühegi varasema Keskerakonna-sisese „demokratiseerimisprotsessiga" kaasa läinud?

Demokratiseerimisprotsessiga lähen ma kaasa, aga see on ju protsess. Mitte nii, et keegi tuleb sosistama, et kuule, kirjuta alla, teeme pöördumise või korraldame teatud asju... Kui saad oma hääled kokku, siis on teine asi, sest erakonna esimehe valimised peavad toimuma demokraatlikult. Lahkujate viga oli selles, et nad korjasid küll hääli, mitte ideid.

Kus tehakse viga, et Keskerakonnast äraminejate meeleolusid enne ei märgata, kui asjad juba korvamatult hulluks on muutunud?

Riigikogus töötades tegin korduvalt ettepaneku, et Keskfraktsiooni ühe juhi ülesanne peaks olema korraldada fraktsiooni siseelu. Tema ülesandeks oleks märgata probleemide ja inimlike konfliktide tekkimist.

Alati, kui mulle on räägitud, et Edgar Savisaar on suur solist, siis ütlen: poisid, te ajate segamini - Edgar ei ole solist, Edgar on dirigent! Ja solistidel on temaga raske. Sest solistid peavad alluma dirigendile, ja siit siis need lahkumised.

Milline roll võiks Keskerakonna Kultuurikogul olla partei sisekultuuri hoidmisel?

Keskerakonna Kultuurikogul on selgelt erakonna sisekultuurilise ülalpidamise ülesanne. See oli Kultuurikoguga liitumisel üks mu esimestest teesidest. See idee lähtub samast erakonna siseelu korraldama pidanud fraktsioonijuhi asetäitja tööst. See roll on erakonnas senini täitmata.

Kuidas Kultuurikogul läheb?

Meie endi ootused olid Kultuurikogu luues suured. Kultuurikogu elas oma katastroofid üle. Sealhulgas ka Tõnu Trubetsky lahkumise, mis ei olnud tema poolt muud kui julguse puudumine. Ka mina kirjutasin Trubetsky kaitseks artikli. Näis, et ta oli sel ajal ka raskes majanduslikus kitsikuses.

Meedia käitus Trubetskyga vääritult. Tema vaba valikut mõistis meedia hukka ja süüdistas ülekohtuselt, kuni Trubetsky murdus. Trubetsky oleks oma näo säilitanud, kui ta oleks vastu pidanud.

Kultuuriinimesed on samas pelglikud ja tundlikud. Kas pole nii, et tugev kriitika murrab nende hinged ja nad poevad peitu?

Mängida kultuuriinimeste kui erilise inimliigi peale on vale. Ainult saamatud vajavad abi.

Kunstiinimesed süttivad kiiresti ja kustuvad kiiresti. Nad põlevad kauem, kui seisavad prožektorite valguses.

Alustada kunstiinimesele rääkimist, et sa oled eriline, on viga. Neil on eriline elukutse, aga inimesena on nad samasugused nagu teisedki. Eriõrnusi ja -õigusi nende suhtes kasutada ei saa.

Samas olgem ausad - Kultuurikogule pani aluse Trubetsky just tänu oma tuntud nimele ja särale? Ilma temata vaevalt Kultuurikogu nii edukalt oleks käima lükatud.

Trubetsky tegi endale nime laval olles, aga poliitikasse tulles selgus, et ta peab tegema nähtamatut ja igavat tööd. Samas kultuuriinimesed peavad endale aru andma, et neil tekivad ka kohustused erakonna ees, sest erakond koosneb inimestest.

Enamik kultuurialasid on individuaalsed. See, kel on esiletungiv iseloom, ei pruugi hakata kunagi kaitsemängijaks.

Mida Kultuurikogu pakub?

Meie pakume kultuuriinimestele, kel säravad ideed, üht keha, mille nimel nad võivad rääkida.

Sihiks on koguda ühe katuse alla kultuuriga seotud töötajaid ja lihtsalt kultuurihuvilisi. Me ei nõua Kultuurikogus inimestelt, et nad oleks parteiliikmed.

Tunneme Kultuurikogus vähest toetust maakondadest. Ei piisa sellest, kui Kultuurikogus tegutsevad vaid mõned linna nii öelda untsantsakad. Piirkonnajuhid ei ole piisavalt kasutanud kohapealsete kultuuritöötajate nähtavat asendit kogukonnas.

Andres Herkel on väitnud, et Keskerakonna valijad ja toetajad on valuliku, hapra maailmatunnetusega inimesed. Minu hinnangul omavad Keski toetajad hoopiski suuremat empaatiavõimet. Mis inimesed need on, kes Keski kuuluvad ja tema poolt hääletavad?

Keskerakonda on tulnud palju neid, kes otsivad tuge, mida nad ühiskonnalt pole leidnud. Keskerakond võtab nad heameelega vastu. Parempoolsete „noorte ja ilusate" erakonnad peavad neid inimesi läbikukkunuiks. Need erakonnad võivad küll oma tipus endaga liita palju inimesi, kuid nad ei saa kunagi kandvaks jõuks.

Parempoolsed erakonnad saavutavad edu sellega, et on inimlik uskuda, justkui mina võin olla sama hea kui tema, ja veel paremgi. Need poliitjõud esindavad edu ja nende huviks on rahateenimine. Need erakonnad köidavad nooremaid ja entusiastlikumaid. Kes on aga elukogenum ja elult ka vastu nina saanud, taipab, et paremerakondadest ei ole neile asja.

Viimasel ajal on hooldekodudes juhtunud mitu traagilist sündmust. Kas on tehtud fundamentaalne viga sotsiaalpoliitikas või ei motiveeri madalad palgad hooldetöötajaid korralikult oma ülesandeid täitma?

Parempoolsete käpp on sees alati seal, kus on midagi võtta. Võtta saab aga neilt, kes on nõrgemad. See tähendab võttu tervishoiust ja sotsiaalhoolekandest. Paljud missioonitundega inimesed on nõus tegema tööd väikese palga eest. Mida nad aga füüsiliselt ei talu, on see, et kümne inimese asemel hoitakse palgal ühte. Maja peale ei saa öösel valves olla üks sanitar.

On alandav, kui kolmandiku riigieelarve juhiks ja sotsiaalprobleemide lahendajaks ning elluviijaks pannakse ülinoor elukogemuseta isik. Pangu sõjaministriks või pangu peaministriks! Ilmaasjata Taavi Rõivas nõustus sotsiaalministri ametiga., sest iseenesest on ta andekas noormees.

Kuidas, erinevalt paljudest teistest eesti meestest, olete suutnud säilitada hea tervise ja aktiivse eluviisi?

Head tervist ma säilitanud ei ole, see läks mul tuksi juba noorena. Mõningal määral olen üritanud seda kompenseerida mõõdukusega. Kui mind määrati Tallinna Psühhoneuroloogiahaigla peaarstiks, siis esimese käskkirjana andsin välja tööaja alguse edasilükkamise tunni aja võrra. See lähtus minu sügavast veendumusest, et töötajad peavad saama välja magada. Eriti emad, kuna haiglas töötasid põhiliselt ju naised. Ma olen ise üritanud ka seda jälgida. Oma perekonna ja laste elus peaks arvestama seda, et uni on püha. Inimesel peavad olema ülesanded nii homseks kui ka kaugeleulatuvad sihid.

Kas vastab tõele müüt, et haugi mälu on lühike?

Absoluutselt ei vasta. Haug on kalade kuningas nagu loomade kuningas on lõvi ja lindude kuningas kotkas. Alati on vapiloomadeks olnud tugevad loomad, mitte hiired ja jänesed. Võitis ju haug selle rahvuskalakonkursi. Kujutage ette: rahvaküsitluse võidab haug, aga väike grupp inimesi otsustab - ei, me tahame siiski räime... Läks nii nagu alati.

Selline ongi Eesti poliitika tänapäeval - räägime rahva nimel, aga otsustame enda nimel. Rahvas tahab haugi, aga saab räime.

Intervjueeris INDREK VEISERIK

Jaga |