Õpetajate atesteerimisest ja ametijärkudest

Tahes-tahtmata meenub paralleelina isamaaliitlaste korvamatut kahju toonud samm, millega kaotati õpetajate täienduskoolituse juurdunud süsteem ja likvideeriti Õpetajate Täiendusinstituut. Põhjendusena väideti, et konkurentsi kasvades peab iga õpetaja ise enda professionaalse enesetäiendamise eest seisma - ta tundku pidevalt, kuidas konkurent talle kuklasse hingab. Nüüd siis tegi koalitsioonipoliitikute kärpimistuhin taas sotsidele ettekirjutusi. Keeldun uskumast, et  Kreitzberg ise nii mõtlematult talitada võis.

Atesteerimine stimuleerib õpetajat

Miks minu arvates õpetajate atesteerimist ega ka astmepalku kaotada ei tohi? Tegemist on ju elukestva õppe juurdunud süsteemiga ning enesetäiendamise stimuleerimisega. Kui kriisiolukorras muutukski materiaalne stimuleerimine võimatuks, siis moraalne stimuleerimine peab igal juhul säilima, samuti atesteerimine ja astmed. Arvestada tuleb ju ka atesteerimise ja ametijärkude omistamise sotsiaalset sisu. Tegemist on ju arvestatavate ametialaste saavutustega,  mida märgitakse CV-des, elulookirjeldustes, juubelikõnedes jm. Enesestmõistetavalt on edu saavutanud õpetajad eeskujuks ka teistele, sealhulgas lastele, sugulastele jne. See on ju õpetajaameti prestiiži oluline tegur, tema ametiau (meistriau). Visiitkaardidki tuleb seega ümber teha, sest sinnagi märgitakse ju oma ametiastmed ja teaduskraadid.

Loomulikult on atesteerimissüsteemi aeg-ajalt vaja täiustada, sellele kaalukust lisada. Alustada tuleks  pedagoogiliste õppeasutuste programmidest, samuti bakalaureuse- ja magistriõppe ning erinevate institutsioonide pedagoogilise doktoriõppe ühtse süsteemi loomisest. Sinna juurde peaks  seostatud osana kuuluma õpetajate täiendõpe selle mitmetes vormides (sealhulgas meil erakordselt viljakaks ja huvitavaks osutunud ühiskondliku pedagoogikainstituudi vormis). Kõik see tuleks seostada õpetajate atesteerimise süsteemiga.

Ametijärke ei tohi kaotada

Igale ametiastmele peaks eelnema piisav süsteemipärane õpe, mida kinnitab diplom. Kindlasti ei õigusta end kehtiv nõue, mille kohaselt võib esitada mis tahes eklektilise kursuse nõutavaid tunde näitava paberi. Diplom annaks õiguse taotleda ametijärku, mille omistamise kord nõuab omaette vaagimist. Kindlasti on oluline kooli juhtkonna soovitus, kuid ka vastava valdkonna metoodikute seisukoht.

Kui aga ametijärk on omistatud, ei tohi seda mingil juhul enam kaotada, nagu see praegu kehtiva korra järgi kahjuks toimub. Omistatud astme võiks tühistada vaid kohus. Praegu pead aga tundma piinlikkust, kui su auaste kaotatakse. Kellele sa seletad, miks oled halvasti töötama hakanud või kuriteo korda saatnud?

?petajaameti prestiiži seisukohalt on kindlasti vaja taastada staažitasu. Suureks kasuks tuleks ka emeriitõpetaja nimetuse kehtestamine. Kirikuõpetajatel on see jubaolemas, küllap ameti tähtsustamise kaalutlusel. Kui raskete aegade tõttu pole seda võimalik materiaalselt väärtustada, siis võimaluste tekkimisel saab sedagi ju teha.

Minu arvamused:

Tervitada tuleb Eesti Haridustöötajale Liidu (EHL) seisukohti õpetajate atesteerimise küsimuses, millega tuldi välja vastusena Riigikogu kultuurikomisjonis väljapakutule. Kuna seisukohad on esitatud sooviga saada õpetajate arvamusi, siis vastan neile küsimuste järgnevuses:

•1.        Kahtlemata tuleb õpetajate atesteerimise ja neile ametijärkude omistamise süsteem säilitada ning seda täiendada.

•2.         Tuleb nõustuda ka sellega, et on liialdatud väljaspool kooli tehtava töö nõudmisega, justkui igapäevane loovtöö koolis polekski oluline. Kooliväliste väärt tegevuste eest ju tasutakse ning on võimalik ka premeerida või mingil muul moel tunnustada.

•3.        See, kes mingi ametijärgu kinnitama peaks ja milliseid tingimusi seejuures tuleb täita,vajab uurimist. Seni aga ei tohi  olemasolevat süsteemi kaotada.

•4.        Kõik õpetajate ametijärgud  tuleb kohe pärast järgu omistamist muuta tähtajatuks. Ametijärku tohiks tühistada vaid kohus.

•5.       Õpetajate staažitasu tuleb tingimata taastada.

VÄINO RATASSEPP, keemiaõpetaja, PhD, pedagoog-metoodik

Jaga |