Meie riigis pole kellelgi kindlustunnet

Nõukogude ajal toime pandud küüditamiste järjepidev meenutamine teenib ilmselt eesmärki jätta inimesele mulje, et ka kõik muu, mis toimus Eestimaal enne taasiseseisvumist, on taunimisväärne. Iseasi, kas seda usutakse. Harva võib meedias näha-kuulda või lugeda kirutud nõukaaja tööinimeste mälestusi, meenutusi, hinnanguid või võrdlusi tänases kontekstis - kas sellepärast, et praegustele võimulolijatele pole tolleaegsed meenutused ja statistika meeltmööda?

Eesti on paljuski taandarenenud

Kindlasti on tänases elus üht-teist head, aga miks me ei võiks tahta rohkemat. Ääremaade tühjenemist, lastearvu vähenemist, välismaale lahkumist ning muudki taandarenguga seonduvat pole enam võimalik varjata sisutühjade loosungite-lubaduste ja retoorikaga. Kõike tegematajäetut ei saa järjekordse „vene kaardiga" lehvitades enam opositsiooni kaela veeretada.

Lahtiseletatult tähendab see, et nii nagu on, nii ongi taasiseseisvumisest saadik võimu teostanud parempoolsed valitsused ajanud „eesti asja". Nad on isegi uhked selle üle. Kindlasti ei ole kindlustunne homse päeva ees ja turvatunne kattuvad sünonüümid. Mis siis andis toona kindlustunde, aga täna muserdab?

1960-ndatel ei olnud varanduslikku kihistumist veel märgata. Koole-lasteaedu laste vähesuse tõttu ei suletud. Koolis kanti koolivormi. Õpetajal oli ühiskonnas autoriteeti, talle tagati töökoht ja palk. Õpilaste vahelejäämist suitsutõmbamisel karistati isegi kuni koolist väljaheitmisega.

Ma ei suuda meenutada oma eakaaslaste seast ühtegi hüperaktiivset last. Ilmselt tehti haridusreforme ka siis, aga nii hullupööra koolielu ei muudetud.

Õpilased pärinevad kihistunud kodudest

Nüüd ei ole võimalik mitte märgata varanduslikku kihistumist. Sageli koonduvad õpilased sõpruskondadesse, lähtudes lastevanemate positsioonist, rahalisest seisust, riietusest jne. Koolivormi puudumine võimendab kihistumist. Ent Tallinna Prantsuse Lütseum suudab kuni 5. klassini nõuda kohustuslikku koolivormi!

Suures liberalismi ja kõikelubatavuse tuhinas on keegi haridusministeeriumis segi ajanud õpetajate ja õpilaste õigused, kohustused ja eelistused. Õpilane ei saa olla klient, kel on alati õigus! Kool ei ole pood ega teenindusasutus! Lapsed peaksid esmajärjekorras ikka täitma koolikohustust ja järgima käitumisreegleid, ning alles teises järjekorras rääkima oma õigustest!

Õpetaja pole täna huvitatud märkuste tegemisest (nt suitsetamise puhul) ja kasvatusprobleemide lahendamisest, sest siis võivad tema pihta tulla tagasilöögid lastevanematelt ning kooli juhtkonnalt. Mida ikkagi teha, kui klassi satub mitu hüperaktiivikut, kes on võimelised kogu pingelise õppetöö pea peale keerama?

Või kui ootamatult kerkib koolis päevakorda klasside ühendamine ja töökoormuse (=palga) vähenemine laste lahkumise tõttu?

Omaette ületamatuseks on lõputu hariduse reformimine. Iga uus minister soovib haridusmaastikule jätta kustumatu jälje. Kes pooldab õpetajale lisatasu maksmist klassijuhatamise või kvalifikatsiooni eest (vanemõpetaja, metoodik); kes „reguleerib" klassikomplektide suurust või soovitab kõigile õpetajatele - nii algajaile kui ka kogenud pedagoogidele - maksta ühesugust palka.

Kõige tähtsam on siiski hea õpetaja olemasolu

Nüüd on siis leitud, et parim lahendus on selline, kui palgamaksmine ja õpetajate koormuse kinnitamine jääb ainult direktori otsustada. Kuid lõpptulemuseks on ikka, et õpetajate palk, mida justkui pidevalt tõstetakse, praktikas sisuliselt ei tõuse. Kui mõni õpetaja julgeb selgusetus olukorras ootamatult veel lapse soetada või elukohta vahetada, siis võivad nii mõnegi koolijuhi juuksed üleöö halliks minna - kust võtta õppeaasta keskel kompetentset asendajat?! Pole ka kindel, et koolimajas remonditööde tegemiseks sai valitud selline ettevõtja, kes töö õigeks ajaks ja hästi tehtuna lõpetab.

Kokkuvõtteks: kuni puuduvad aastateks kokku lepitud reeglid ja palk, läheb suur hulk kõrgkooli lõpetanud õpetajaid erasektorisse. Lastevanemad on aga mures: kas valitud kool suudab nende võsukestele anda vajalikud teadmised? Põhiliseks tingimuseks hea hariduse andmisel ja saamisel on eelkõige motiveeritud õpetajate olemasolu. Hästiremonditud ruumid ja korralikult sisustatud laboratooriumid aitavad ainult kaasa. (Sama kehtib haiglate puhul.)

Majanduski ei suurenda kindlustunnet

Kesknädala lugeja kindlasti mäletab, kuidas Eestis esimese objektina erastati tubakavabrik Leek. Ilmselt olid kellelegi meie omad sigaretid vastukarva ja suitsetamise vastu otsustati „võidelda" kallist välismaa kraami turustades. Ilmekas on ka Maksuameti hiljutine võit Venemaalt kütust ja sigarette toonute üle, keda vahepeal suisa kogu Eesti majanduse põhjalaskmise soovis kahtlustati. Sadade perede kindlustunde kadumine ja edasine toimetulek ei huvitanud kedagi.

Aga tehas Salvo, mis valmistas täiesti konkurentsivõimelisi kelke ja mäesuusavarustust? Nii kui see itaallastele maha müüdi, nii seal tootmine ka lõpetati.

Ida-Virumaa turgudel kaupleb sadu spetsialiste, kes kaotasid juba 1990-ndate lõpus töö ja kel sageli katkes ka tööstaaž. Riik ei andnud millegagi märku, et soovib oma inimeste tööhõivet toetada ja nende kindlustunnet suurendada.

Ära aja vana kaevandust enne kinni, kui uut pole!

Viimati kaevurite päeval Toila pargis jäi meelde endiste Eesti Põlevkivi mäemeeste kinnitus, et nende mäeinseneridest juhtkond poleks lasknud ühtegi kaevandust kinni panna ennem, kui uus valmis ehitatud. Ainult eraettevõte VKG on viimasel ajal suutnud valmis ehitada ja tööle rakendada Ojamaa kaevanduse. Riik aga on viimase kümne aasta jooksul üksteise järel sulgenud viis kaevandust ja kaks karjääri - väga palju inimesi kaotas töö ja sissetuleku.

Sugugi mitte igal pool ei toodud maa alt välja kogu maavara, mis iseenesest peaks ju kuuluma rahvale. Alles on jäänud ainult Estonia kaevandus ja Narva karjäär. Võime uhkust tunda, et nii mõnigi kuu on neis töötatud hoopis ilma puhkepäevadeta!

Viimasel ajal on suurettevõtete juhtkonnas olnud esirinnas juristid ja finantsistid, pluss muude ulmeliste erialade esindajad. Insenere napib - millega muidu seletada, et kuidagi ei saada tööle põlevkiviõlitehast Narva all, mis peaks emaettevõttele (riigile) juba aasta aega tootma kopsakat tulu.

Kui lisada veel soovunelmad toota põlevkivist ka diislikütust ning arendada põlevkivitootmist ja -töötlemist nii Jordaanias kui ka USA-s, siis minul puudub küll kindlus, et ollakse kompetentsed need projektid ellu viima lähitulevikus ja et sinna kulutatud miljonid on läinud asja ette.

Elame-näeme!

KAAREL PÜRG, Jõhvi vallavolikogu esimees, Ida-Virumaa

Jaga |