Kuidas see oli? Valimisvaatlejana Valgevenes koos Peeter Tulvistega

KÜLLO ARJAKAS,      19. aprill 2006


Välissõitudel juhtub, et tavapärast ja täpselt ettevalmistatud päevakava ilmestab mõni ootamatu pisiseik. Nii ka allakirjutanu kahel viimasel sõidul.
Poola-visiidist jäi meelde Poola president, kel meiega kohtumise ajal seiskus käekell. Kolm korda piilus ta tasahilju kellaosuteid. Kell oli ikka 10.10 – ning tundus, et mõnesugune arusaamatus peegeldus presidendi näos.

Märtsi teisel poolel osalesin OSCE vaatlejana paljuräägitud Valgevene presidendivalimistel. Vististi on teemast tänaseks nii palju räägitud, et kui Kesknädal avaldas Eesti presidendikandidaadi Peeter Tulviste hinnangu – algselt ilmunud küll ühes kohalikus Valgevene ajalehes –, et „… antud juhul on kõik läbipaistev, korrektne ja, kordan taas, ilma inimõiguste rikkumiseta" (Kesknädal, 12.04.2006), siis sihuke arvamus ei äratanud Eesti meedias nimetamisväärset vastukaja. Ehkki needsamad isamaaliitlased, aga ka paljud teised, rääkisid eelnevalt nädalate kaupa demokraatianormide rikkumisest Valgevenes.

Üheskoos Krupskis
Allakirjutanu ja Tulviste vaatlesid valimisi Krupskis. See on Paide või Rakvere mõõdus väiksem rajoonikeskus umbes 130 km kaugusel Minskist. Varahommikul alustasime ühes linnalähedases jaoskonnas – põhjustades oma ilmumisega mõnesuguse üllatuse. Jõudsime nimelt küla valimisjaoskonna ukse taha juba kell 7.20 (väljusime Minskist kell 5.15), et näha jaoskonna avamist ning fikseerida kõik toimingud.
Hommikupool kuluski linnalähedastele valimisjaoskondadele.
Keskpäeval toimetasime Krupskis ning pidasime mõttekaks väikest lõunapausi. Tulviste arvas, et kui õige tutvuks kohalike vaatamisväärsustega. Miks ka mitte? Nii seadsime sammud kohaliku muuseumi poole. Teele jäi linna täitevkomitee, kus tegutses ka Krupski valimiskomisjon.
Arvasime, et astuks komisjonist korraks läbi – nagunii on nad teadlikud, et nende linnas ja rajoonis liiguvad vaatlejatena eestlastest parlamendisaadikud.
Välisukse juures küsis Tulviste kahelt väljujalt: mitmendal korrusel asub valimiskomisjon. Üks neist vastaski, lisades, et tema on täitevkomitee esimees ning ka valimiskomisjoni esimees. Teise, märksa vanema ja tüsedama mehe rinnal rippus kaks Nõukogude Liidu kangelase kuldtähte. Esitlesime endid: valimistevaatlejad Eestist, tegutseme siin OSCE raames.

Kõnelus valida soovijaga
Kahekordne Nõukogude Liidu kangelane (KNLK): „Just teiesuguseid on mul vaja. Mul on siin suur probleem: mina ei saa valida, mul ei lasta siin valida. Sõitsin siia Moskvast, üle 600 kilomeetri, aga valida ikkagi ei saa! Olen siinsamas linnas sündinud ja keskkooli lõpetanud jne. Teie olete nüüd õiged inimesed minu muret lahendama."
Allakirjutanu: „Võib-olla on probleem selles, et te pole Valgevene kodakondsuses? Valida saab ikka kodakondsusega isik, nüüd aga elate Venemaal. „Kuidas on lood kodakondsusega?"
KNLK: „Keegi ei ole minult mitte kunagi Valgevene kodakondsust ära võtnud. Sellist paberit ei ole kusagil olemas."
Selgitasime siis Tulvistega, et NSV Liidu lagunemise järel 1991. aastal muutus kodakondsussituatsioon ning ilmsesti peitub just siin valimisvõimalus või selle puudumine. Lisasin ettevaatlikult, et kindlasti on küsimusi, millele ka meie ei oska vastata.
KNLK: „Teie pole esimesed, kes ei oska minu küsimustele vastata. Mina olen veel Saksa DV kangelane. Ükskord küsisin kantsler Kohlilt: kas ma nüüd olen ühinenud Saksamaa kangelane? Ka tema ei osanud vastata. Samuti tema nõunikud vaatasid kõik üksteisele otsa."
Vaatasime nüüd Tulvistega teineteisele ettevaatlikult otsa ning sedastasime, et kindlasti on maailmas küsimusi, millele ka kantsler Helmut Kohl ei osanud vastata.
Sellega meie huvitav ja omapärane kõnelus lõppes. Täitevkomitee esimehe ettepanekul jalutasime üheskoos muuseumi poole – nemadki plaanisid just sinna minna.
Vastuvõtt muuseumis oli igati tasemel. Valgevene rahvariietes neiu pakkus nii oodatud külalistele, s.t Krupski täitevkomitee esimehele ja kahekordsele Nõukogude Liidu kangelasele, kui ka delegatsiooni täiendusele, s.t meile suurelt kandikult soola- leiba. Meid ootasid peorõivastes muuseumidirektor, kohaliku rajoonilehe korrespondent ja fotograaf jt tegelased.
Muuseumi kolmandas saalis sai seni segasevõitu pilt klaariks: mõne kuu eest oli seal avatud KNLK ekspositsioon, ehkki ta ise polnud saanud avatseremoonias osaleda.

Kellega keskpäeval kokku juhtusime?
Krupski väikelinnas keskpäeval täiesti juhuslikult kohatud ja mõneti omapärase tonaalsusega diskussiooni arendanud kahekordse Nõukogude Liidu kangelase näol oli tegu Vladimir Kovaljonokiga (s. 1942, kahekordne NSV Liidu kosmonaut).
Esimest korda tõusis ta kosmosesse „Sojuz 25" pardal 1977. a. oktoobris. Teist korda startis 1978. a. juunis kosmoselaeval „Sojuz 29" ning seal ja orbitaaljaamas „Saljut 6" töötas ühtekokku kosmoses 139 päeva ning neliteist tundi.
1970. aastate lõpul algatas NSV Liit rahvusvaheliste kosmoselendude sarja ning Vladimir Kovaljonok aitas siis ette valmistada idasakslase Sigmund Jähni lendu. Sellest siis ka Saksa DV kangelase tiitel ning võimalus hiljem otse kantsler Kohlilt pärida, kas Kovaljonok on nüüd ühendatud Saksamaa kangelane või mitte.
Muuseumis olid välja pandud kosmonaudi õhkutõusmis- ja maandumisskafander ning kosmosejaama igapäevariietus – töötunked, nagu mõnesuguse huumoriga nentis päevakangelane. Lisaks oli eksponeeritud tema kirjutatud raamatuid, artiklite separaate, kõikvõimalikke tõendeid-tunnistusi jm dokumente. Järgmisel Krupskis-käigul lubas Kovaljonok muuseumile tuua veel täiendust.

Hilisemad reaktsioonid
Meist tehti ühine foto, mis samuti ilmus Krupski ajalehes.
Tulviste nõustus sealsamas muuseumis kohalikule ajalehele lahkelt kommenteerima presidendivalimiste head käiku Valgevenes.
Krupski Vesnik edastas Tulviste arvamuse Valgevene presidendivalimistest nii nagu küsitletav selle reporteri diktofoni sõnastas. Olles seisnud küsitletava kõrval, ei leia ma tema intervjuust mingeid moonutusi.
Intervjuu edastamisel on Krupski Vesnik Tulviste vastusest ära jätnud ainult esimese lause – vastaja arvas sissejuhatavalt, et lõplikke hinnanguid anda on veel vara, sest päev alles lõunas ning pole külastatud kõiki ettenähtud valimisjaoskondi.
Netikommentaatorite kõikvõimalikud targutused järjekordsest „halvast" ajalehest Kesknädal ning saamatuvõitu õigustused kuuluvad pigem poliitluulude valdkonda.

Valgevene valimiste põhiküsimuseks
polnud valimistulemuste võltsimine. Kindlasti seda esines ja kindlasti väiksemas ulatuses, kui seda võib arvata meie kohalikest „silvermeikarlikest seiklusjuttudest maalt ja merelt".
Pigem jääb üheks põhiküsimuseks, et presidendikampaaniat ei lastud ühelgi kandidaadil teha, ent istuv president püsis igapäevaselt meedias. Teised said vaid tunnikese raadiot ja pooltunni telet, ning sedagi ajal, mil enamik vaatajaid alles tööl või koduteel. Presidendikandidaatide vahel reaalset debatti ei tekkinud ning valikuvõimaluseks polnud infot. Nagunii olid kõik ametlikud infokanalid Lukashenko poolt ja teistest kandideerijaist kas vaikiti või neid siis ainult sõimati.

Viimati muudetud: 19.04.2006

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)