Ravida ei saa haiguse põhjust teadmata

Majanduslanguse põhjustanud finantskriisi põhjuseks (süüdlasteks) laias laastus on see, et mitmesuguste moodustega (raha kontrollimatu juurdetrükkimine, elektroonilise ehk virtuaalse raha kasutamine) ületas käibesse paisatud rahahulk selle koguse, mis seal tohtinuks olla.

Juba konkreetsemad süüdlased on riikide valitsused, kes oma haldusalas kunstlikult tõstsid elatustaset pankadelt saadava „õhku täis“ laenurahaga.

Riigiti on süükoorem erinev. Kindlasti ei saa süüdistada põllumehi, kes rabavad aastaringselt varavalgest hilisõhtuni ainult selleks, et ots-otsaga kokku tulla. Näiteks kui ühe kg vilja omahinna ja müügihinna vahe on 1 kroon, siis keskmise palga väljateenimiseks (ca 170 tuhat krooni aastas) peab kasvatama 170 tonni vilja – harima 50...60 ha põlde. Piimatootjatest ei maksa rääkidagi – nemad toidavad meid tasuta (omahind = müügihind).

Kindlasti pole süüdi ka teenindussfääri töötajad, kes sageli alampalgaga peavad toime tulema. Nende „süü“ oleneb sellest, mida rohkem nende palk ületab seda, mida SKT üldsumma antud riigis lubaks. Juba päris kaalukad süüdlased on need, kelle kuupalk ületab kordades keskmise palga ajal, kui nende panus SKT suurendamisse on küsitav.

Veelgi kõrgemale astmele tuleb paigutada näiteks filminäitlejad, kelle aastane sissetulek on mitusada miljonit dollarit  (kuni miljon dollarit päevas), jalgpallurid ning kõik ülikasumit teenivad asutused ja isikud.

Samasse seltskonda kuuluvad nn rantjeed – kõik, kes saavad oma väärtpaberite eest ja pangakontodele intressi. Näiteks kui kellelgi on üks miljard pangas, kes maksab 5% hoiuselt, siis peab ta saama, nagu vanasti öeldi, mittetöist tulu aastas 50.000.000 (dollarit, krooni, naela, marka jne). Aga miljardäre on maailmas tohutult.

Kriis lasebki „õhu“ rahasüsteemist välja, mis selles halba on?  Halb on see, et majanduskriisi tagajärjel hävivad ka reaalsed väärtused (tehased, mahajäetavate linnade majad), rääkimata inimkannatustest.

Kui nüüd räägitakse, et on vaja praegust kriisi kasutada selleks, et saada õppetunde tuleviku jaoks, siis koorub siit välja üks üldine, aga esmatähtis nõue – tuleb piirata piiramatut ja egoistlikku ahnust koguda raha, mis mõõtmatult ületab inimese panuse ühiskonna heaks ja tema vajadused.

See ongi koht, kus on vajalik riigi sekkumine. Kuidas seda teha? Noh – üle maailma on tohutu hulk kõrgepalgalisi teadlasi, poliitikuid ja ametnikke, kes oma palga õigustamiseks peaksid pea tööle panema ja probleemi lahendama.

ARI VÄLJA, emeriitdotsent Tartust

[FOTOTEKST]

Hallid veised on tagasi. Kunagi aitasid need vähenõudlikud loomad inimestel raskeid aegu üle elada.

Jaga |