Tartu rahu elab – kaua veel?

GEORG PELISAAR,      02. veebruar 2005


Eelmisel nädalal Toompeal toimunud piketti „Ei ENSV piirile!" on nimetatud setode meeleavalduseks. Kui nii, siis on setod taas kord need, kes Eesti terviklikkuse eest seisavad.
Kümneid sajandeid on setod väikese rahvakilluna olnud puhvriks Vene ja Eesti vahel. Ajaloolaste hinnangul algas venelaste sissevool läänemeresoomlaste aladele Pihkva järvest lõuna ja ida pool tõenäoliselt tuhatkond aastat tagasi. Aja jooksul on slaavlaste rajajoon järjepidevalt nihkunud läände. Sagedaste Pihkvale või Pihkvast kavandatud vallutusretkede tulemusel olid just setod need, kes oma asualal kõige rohkem kannatasid.
Olles enamasti küll Vene riigivõimu alluvuses, suutsid setod siiski säilitada oma keele, kultuuri ja isegi oma Peko-usu.
Setode Eesti riigiga liitmine sai võimalikuks alles 85 aastat tagasi, pärast Vabadussõda ja Tartu rahulepingu allkirjastamist. Tollal panustas noor, aga sirgeseljaline Eesti riik palju Setomaale ja nii sai Petseri maakonnast paarikümne aastaga täiesti edumeelne Eesti piirkond. 60 aastat tagasi, pärast Eesti taasokupeerimist, muutis NSVL Ülemnõukogu halduspiire ja nii sai enamikust Petserimaast Vene Föderatsiooni osa.
Balti ketis seisid setod kõrvuti eestlaste, edumeelsete venelaste ja teiste rahvastega. Siis loodeti õigusjärgse Eesti riigi taastamisele. 1994. aasta Meri-Jeltsini lepingu alusel hõisati okupatsiooniväed Eestist lahkunuks. Kas Petserimaa unustati? Kas järjepidevus unustati? Õnneks pole kõik eestlased setode ja ingerlaste kodusid unustanud. Nii skandeerisid setode eestvõttel toimunud piketil mitte ainult setod „Setomaa on Eestimaa!" või „Ei ENSV piirile!".
Aastate vältel on Venemaaga ametnike tasemel mitmeid läbirääkimisi peetud, kokkuleppeid pole olulistes küsimustes aga sõlmitud. Vastupidi, Vene võimukandjad on pidevalt tõstatanud meile ebameeldivaid, aga Läänele siiski mõistetavaid nõudmisi Vene kodanike õigustest Eestis, millest mitmed on Eesti oma Lääne partnerite survel täitnud.
Vene välispoliitika on oma riigi seisukohalt kahtlemata targalt toiminud. Esitades väikestele Balti riikidele ränki süüdistusi inimõiguste rikkumises, on nad saavutanud ka Euroopa Liidult mitmeid järeleandmisi kas või Kaliningradi elanike liikumisvabaduse osas.

Eesti poliitika ühelt poolt oma väikestest, aga reaalsetest nõuetest loobumises, teisalt suurte, kommunismi hukkamõistvate otsuste esitamises on viinud meid tupikusse. Venemaale Eesti riigi esitamata vastunõuded territooriumi ja oma kodanike vara tagastamise või vähemalt kompenseerimise osas pole võimaldanud ka lääneriikidel Venemaa nõudmisi taltsutada või kompromisse taotleda.

Hambutu välispoliitika
Aastaid on osa poliitikutest rahvale võimendanud müüti Savisaarest ja tema parteist, kes olevat valmis Eestit Venemaa rüppe parseldama. Tegelikult sündis Tartu rahulepingu piiridest loobumise kava täpselt kümme aastat tagasi, Andres Tarandi „jõulurahu" valitsuses. Täna võime nentida, et Eesti järjepidevuse põhimõte on kümme viimast aastat püsinud veel vaid tänu Vene riigijuhtidele, kes pole seni olnud nõus Eestiga piirilepet sõlmima.
Kõik Eesti viimased valitsusparteid (ka Isamaa!) on loobunud Eesti riigi järjepidevusest, olles valmis tingimusteta kinkima osa Eestist Venemaale ja kinnistama praeguse riigi ENSV järglasena. Viimast kinnitab ka fakt, et siiamaani ei arvestata Eestis oma kodanikele pensioni okupeeritud Narva-tagusel või Petseri rajoonis töötatud aastate eest. Okupeeritud Jõgeva rajoonis või mujal Eestis töötatud aastaid aga arvestatakse ...
Ehk oligi õigusjärgsust vaja üksnes selleks, et tagasi saada suurt rikkust lubav esivanemate vara linnades?

Kiidame Venemaa järjekordset võitu
Meie välispoliitika tupikseis suhetes idanaabriga on viinud olukorrani, kui tulemuseks on isegi riigijuhtide omavahelised käepigistused, jutuajamistest rääkimata. Nii sai Arnold Rüütel hiljuti kirja tubli plussi. Kasulik oli kohtumine ka Vladimir Putinile, kes sai näidata end rahvusvahelisel tasemel toimeka ja heanaaberlikke suhteid taotleva riigijuhina.
Kellele oli aga kohtumine tulemuslikum? Kahtlemata Venemaale ja Putinile, sest MRP hukkamõist pole midagi uut ega tähenda okupatsiooni tunnistamist, aga näitab teda demokraadina. Piirilepingu sõlmimine Eestiga ja eriti ENSV piires on Venemaale võit, mis tagab Euroopa Liidu toetuse. Samaaegselt saab Venemaa viibutada näppu Läti suunas ning võib arvata, et Balti riikide koostöö ongi järjekordse mõra saanud. Putini loobumine lisatingimustest piirileppe sõlmimisel ei tähenda aga loobumist Eestis elavate Vene kodanike teema tõstatamisest edaspidi.
Eestile tervikuna ei andnud see kohtumine paraku midagi. Ilmselt polnudki jutuks presidendi ametiraha ega teiste Eesti kunstiväärtuste koju jõudmine, rääkimata Eesti kodanike Venemaal oleva vara tagastamisest või hüvitamisest.
Olen jätkuvalt arvamusel, et piirilepingu sõlmimine praegustel tingimustel on Eestile häbistav, kaotab meie õigusliku järjepidevuse ja sellest tuleks hoiduda. Usun, et sama meelt on ka meie president, kes on korduvalt toonitanud vajadust leida Eesti ja Vene vahele etniliselt ja looduslikult sobivamat piiri. Nii oli Arnold Rüütli võit Kremlis seegi, et vähemalt mitte tema vaid välisminister taolise lepingu allkirjastab.

Häbistavat lepet saab veel vältida
Eesti Vabadussõja aateid ja järjepidavust hindavatel inimestel on veel viimane hetk väljendada oma vastuseisu kavandatavale piirileppele. Kuigi valitsus on püüdnud piiriteema taandada üksnes setudega seotuks, on see siiski kõigi Eesti kodanike asi seista riigi alustugede püsimise eest. Üheks kindlamaks alustoeks väikesel Eestil on kahtlemata Tartu rahuleping ja territooriumi terviklikkus. Veel saab piirileppe allkirjastamist vältida. Avaldage oma arvamust, usaldada pole kedagi, valitsus on oma sõna reeturlikkuses öelnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)