Kuidas Mihkel Raud klassiviha tekitab

Kas nüüdisaegses Eestis on õige sel kombel klassiviha tekitada? Ma saan aru, et Mihkel Raud tunneb kadedust, kui kellelgi on parem auto kui temal. Just selletaoline mõtteviis võitis 1940. aasta juunis: rikaste sõrmi pigistati niikaua, kuni nad oma kuldklotseritest loobusid. Võib-olla oli see sõrmus perekonnareliikvia? Võib-olla kasutab ka Mihkel Raud muusika tegemisel mõnda haruldast aparatuuri, mida küüditajad temalt ära võtma tulevad, huulil õigustus:

"Mihkel Raua stuudio aknast sisse vaadates on meil tunne, et Raud on lubanud endale kalleid asju, mis tähendab leivapalukese röövimist meie laste tagant. Mõnikord arvatakse, et sellised nagu Mihkel Raud võidavad niikuinii, kuid õiguse poolest peaksime temalt nüüd kõik ära võtma."

Kui hea on Mihklil siis? Aga siis pole enam midagi protesteerida, klassivaenu tont, mida ta ise on liikuma lasknud, tegutseb osavalt edasi.

Potentsiaalsed küüditajad

Potentsiaalseid küüditajaid tulebki otsida just nende ridadest, kes nimetavad end "valgeteks jõududeks", "valgeteks parteideks", "valgeks meediaks". See on ringkäendusega ühendatud  sotsiaalne survegrupp, kelle ühiseks vastaseks on Keskerakond ja Rahvaliit ning kes peab maainimesi ja venelasi rumalateks ja otsustamisvõimetuteks.

See "valge" seltskond  ei pruugi olla teistest haritum. Vastupidi, nii mõnelgi selle silmapaistval esindajal, kes "valget ajakirjandust" suunab, puudub igasugune haridus. Kuid meie suurtootmiseta teenindusühiskonnas, kus maksavad PR ja tutvused, on nad kahtlemata edukad. Meenutagem, et see oli just toosama seltskond, kelle hüüdlauseks 2006. aasta presidendivalimiste ajal oli "Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes toetaks Rüütlit!". See näitab, et too ühiskonna "eliit" on küll kõhnuke, kuid tema tutvusringkond on arenenud, ent arenenud ühes suunas. Tõenäoliselt ei liigu nad kunagi maakohtades ega kõnele rahvaga.

Indrek Tarand maadles noore naisega

Vahel laskuvad nad labasusteni. Enne valimisi tõid suuremad ajalehed ära pildi, millel üksikkandidaat Indrek Tarand katsub jõudu noore naisega. Tarand oli läinud Keskerakonna valimisüritusele ja krabanud mikrofoni ära Keskerakonna valimiskampaaniaõhtut juhtiva Kadri Simsoni käest.

Nii nad siis koos pildile jäidki, reservohvitser Indrek Tarand, kes mikrofoni nagu tüüri kindlates kätes hoiab; ja habras naisterahvas, kes üritab taastada status quo'd. Selle peale meenub geniaalne fraas Lutsu romaanist "Suvi": "Näib, otsekui maadleks Raja roobastee otsas keegi noormees noore neiuga." Seda siis, kui Jorh Aadniel püüdis krabades Raja Teelet suudelda.

Kui rahvas ootab Tarandilt, et too praeguse räpase poliitika kristalsemaks ajaks, siis ootab ta seda küll valelt inimeselt. Kahtlemata tulevad Indreku puhul kasuks sügavad teadmised ajaloost ja Tartu Ülikooli diplom, kuid erapoolikust olen märganud ka tema ajaloolasetegevuses. Ajalugu ei ole suvaline lugu, mida võiks omatahtsi ümber jutustada.

Johannes Hindi ärakasutamine

Muidugi kõnelen ma siinkohal just Indrek Tarandi juhitud raadiosaatest septembris 2006. aastal, milles ta küsitles teist ajakirjanikku, Tiina Jõgedat. Väidetavalt oli olnud just Jõgeda "Desintegraatori" sekretär ajal, mil KGB üritas pealt kuulata teisitimõtlejat ja novaatorlikku inseneri Johannes Hinti, kes teatavasti oli "Desintegraatori" direktor.

Ühes sekretäriga oli Hint oma kabinetis põlvitanud, et seintelt ja kapi alt "lutikaid" otsida. "Sekretäri" häälekal nõusolekul aga pööras Tarand asja mõtte hoopis vastupidiseks: Hinti ei represseerinud mitte KGB, vaid arveteõiendamise niite tõmmanud Ülemnõukogu Presiidium Arnold Rüütliga eesotsas! Jõgeda nõustus, et Rüütli osalus Hindi represseerimisel oli šokeeriv; raadiosaate-paar tõmbas minevikku jooni, mida seal kunagi ei ole olnud.

Järelepärimised "Desintegraatori" inimeste seas tõestasid minu oletusi: keegi ei olnud midagi kuulnud sellest, et asutuse sekretäriks oleks kunagi olnud keegi Tiina Jõgeda nimeline. Mulle selgitati, et sekretäriks oli kogu aja hoopis Ebbe Silla. Rüütli osalusest neis sündmustes polnud aga keegi kuulnud.

Võib-olla oli Jõgeda mingil ajal selles ametis, kuid ajakirjanikust oleks olnud soliidsem kutsuda saatesse tegelik tegija - Silla. Või kardeti, et ta räägib valet juttu? See on samuti nõnda kui oli nõukogude ajal: on nn näidisinimesed, kes on nõus asuma propaganda teenistusse, ja on neid, keda propagandaga ära ei hulluta. Neid, kes räägivad teatud seltskonna jaoks "õiget juttu", neid ekspluateeritakse meedias korduvalt, ülejäänud ei saa sõna mitte kunagi.

Kõik imestasid, miks akadeemik Gustav Naan sai "Pravdas" 1988. aasta novembris sõna korduvalt, samas kui Eesti suveräänsust kaitsvad sadade töökollektiivide läkitused jäid keskajalehel tähelepanuta. Aga Gustav Naan oli NSV Liidus valitseva mentaliteedi jaoks õige inimene keskajakirjanduses esinema. Dissidendid mitte.

Sama on ka täna.

AARNE RUBEN, kirjanik

Pildiallkiri

UUENDUSMEELNE: KGB üritas pealt kuulata teisitimõtlejat ja novaatorlikku inseneri Johannes Hinti (fotol), kes mäletatavasti oli nn elueliksiiri tootva ettevõtte "Desintegraator" direktor.  KGB Hindi ka hävitas. 2006. aastal Indrek Tarandi juhitud raadiosaates meenutati Hindi juhtumit aga hoopis seoses Arnold Rüütli räpase mustamisega enne presidendivalimisi - Tarandi saates väideti, et Hinti ei ajanud "lutikatega" taga mitte KGB, vaid Rüütel. Fotoarhiiv

Jaga |