Edgar Savisaare intervjuu spetsiaalselt Kesknädalale!

Reformierakonna tuntud ideoloog Rain Rosimannus kirjutas hiljuti, et Keskerakonna kongress tuuakse ettepoole ja toimub juba 20. augustil. Kas sellel väitel on alust?

Rosimannus on jah õige mees meile ette ütlema, millal kongressi pidada. Tegelikult ei ole Keskerakonna juhatus seda päeva veel paika pannud, millal meie suurkogu koguneb, aga küllap peab seda varsti tegema. Rosimannuse soovitus rajaneb sellele, et 20. august on Keskerakonnale tähtis päev, millal tõesti sobiks kokku tulla. Isegi 20. augusti kuulutamise riigipühaks võitlesime välja Reformierakonna vastuseisust hoolimata.

Kuid ega ka nt 12. oktoober ei ole meile emotsionaalselt vähetähtis päev, kuigi Rosimannus ei pruugi seda mäletada. Nimelt sel päeval 20 aastat tagasi Keskerakond loodi, ja on nüüd juba pikka aega käinud õigel teel. Hoolimata sellest, et koerad hauguvad, jätkab karavan ikka oma rada.

Kas Sulle kongressil esimehe kohale konkurente ka on oodata ja keda Sa ise selles rollis näed?

Vähe on olnud Keskerakonna suurkogusid, kus ma olen esimehe valimisel pääsenud ilma vastaskandidaatideta. Kord soovis Kalev Kallo, kord Peeter Kreitzberg minuga rinda pista. Oli teisigi. Mis selles halba on? Pigem oleme olnud uhked, et meil on selline demokraatlik konkurents, kuigi meedia jaoks ei ületanud see tookord millegipärast uudiskünnist. Tuletage meelde, kas on veel jäänud mõni suur partei, kus esimehele vastaskandidaate üles pannakse.

Minul oleks ainult hea meel, kui nt Ain Seppik minu vastu kandideeriks, temaga oleks huvitav debateerida. Lausa julgustaksin teda. Ka meediale oleks see huvitav. Kui nad on ilma jäänud presidendidebatist, siis olgu neil vähemalt ühe erakonna sisene diskussioon käepärast võtta!

Kas Keskerakonna kongress võtab seisukoha ka presidendivalimiste kohta?

Seda peame küll enne kongressi tegema. Aga pange tähele, Kalle Laanet kirjutab, et meid ei ole presidendivalimistele vaja, need tehtavat ilma Keskerakonnatagi ära. Praegu näib, et tegelikult ei saada kuidagi ilma meieta hakkama. Aarne Rannamäe tarvitas ühes hiljutises saates isegi niisugust väljendit, et Savisaare poolt oleks lausa riigimehelik kandideerida.

Liigutav, kuidas Rannamäe minu riigimehelikkuse pärast hoolitseb. Kogu parempoolsus on häälestatud meie kaasatõmbamisele valimistele. Ja nende kannupoisid muidugi ka!

Küsige aga endalt, milleks neil on meid sinna seekord vaja, kui neil hääled endil koos on? Aga sellepärast, et demokraatliku maailma silmis näeb ligikaudu 70 häälega valitav riigipea ikka nadi välja küll. Võib-olla peaksime vastama reformistidele ja IRL-ile, et ise selle supi keetsite, ise ka sööge, aga meie ju nii küünilised ei ole. Pigem teeb mulle muret 29. augustil valitava presidendi nõrk legitiimsus. Sisepoliitilises propagandas on seda lihtne õigustada, sest nii Rahvusringhääling kui ka Kadastiku ja Luige meediakontsernid astuvad ühte jalga, aga rahvusvaheliselt paistab see halb välja.

Keskerakond on ikka seisukohal, et rahvas peab saama presidenti valida, mitte ei peaks seda tegema ainult vähesed äravalitud. Praegu aga on president valitsusparteide pantvang. See paistab silma juba nüüd, pärast valimisi aga veel enam.

Nii et Keskerakonna kongressi põhiteemaks kujuneb ikkagi partei enda esimehe valimine. Sellest ei pääse üle ega ümber. Lindiskandaali-järgselt Sind juba püüti kukutada, kuid ei läinud läbi, kas ootad nüüd midagi sarnast?

Konkurents peab olema, see on kogu parteile kasulik, mulle eriti. Iseasi, kui erakonna sisest konkurentsi õhutatakse Stenbocki majast või mõne teise partei peakorterist või isegi mõnest riigiasutusest, siis seda ma küll õigeks ei pea.

Tuletasite meelde lindiskandaali-järgset aega. Tookord olid erakonnas võimule pürgijad hoopis teistsugused. Nad olid enesekindlamad ja veendunud, et suudavad kongressil hääletamisega peale jääda, nagu ühes demokraatlikus erakonnas olema peabki. Nüüd ollakse ebakindlamad, mängitakse rohkem psühholoogilist mängu, püütakse kasutada meedia ja ka jõustruktuuride abi ning loodetakse, et ma ise, ilma mingi hääletamiseta, tagasi tõmbun. Eesriide avanedes nendel inimestel erilist jõudu ei ole, kõik oma mängud mängitakse ära kulisside taga eesmärgiga, et ma esimehe kohale kandideerimisest loobuksin.

Üks Keskerakonda kuuluv poliitik olevat isegi oma sõpradele reformistidele lubanud, et laseb enesele kuuli pähe, kui Savisaar pole kongressiks mängust väljas. Eks selle nimel ka pingutatakse.

27. mai Postimehes kirjeldas ajakirjanik Tuuli Koch värvikalt, kuidas Edgar Savisaar püüdnud Siret Kotkat Riigikogusse suunata, aga see ei olevat tal läbi läinud, sest keegi polevat nõus asendusliiget enese kohale lubama. Kust Koch seda kõike nii hästi teab?

Ärge Tuuli Kochi üle hinnake! Kui ta kelleltki midagi kuuleb, siis ei küsi ta kunagi, palju selles ka tõtt on, vaid paneb kõik ühe hooga lehte. Juba enne valimisi otsisime tõesti ühele ametikohale uut inimest, aga see ei olnud mitte Riigikogu liikme koht. Pidasime silmas, et kui praegune volikogu esimees Toomas Vitsut valitakse Riigikogusse, siis tuleb ju leida talle asemik. Seoses sellega oli tõesti juttu nii Kalev Kallo kui ka Lauri Laasiga. Kumbki neist ei öelnud „eelvoorus" kandideerimisest ära, aga teema kaotas ise aktuaalsuse, sest Toomas Vitsut ei kogunud Riigikogusse minekuks vajalikku häälte hulka. Tallinna aspektist oli see hea, sest Toomas Vitsut on kogenud linnajuht ja meil on temaga väga hea koostöö.

Mis puutub Siret Kotkasse, siis ei oska ma Kochi luuletusi kuidagi kommenteerida. Milleks ta niisuguseid asju kirjutab? Näib, et ta täidab õhinaga mingit ülesannet tekitada Keskerakonnas enne kongressi segadusi, kütta üles vastuolusid ja õhutada intriige. Ega ta kõva käsi ei ole, talendist jääb vajaka. Toon vaid ühe lihtsa näite - pilt tema kirjutise kõrval on pea sama suur kui artikkel ise, pildile on lisatud selgitav allkiri „Edgar Savisaare üks soosikutest Siret Kotka tänavu jaanuaris Keskerakonna suurkogul etendunud tükis „Maatamees"".

Paraku Koch eksib kõige elementaarsemas - pildil ei ole Siret Kotka, vaid hoopistükkis üks teine keskerakondlane, Erika Reinaru. Faktivigasid leiab selles kirjutises sedavõrd, et nende üleslugemiseks ma siin ruumi ei hakka kulutama. Keskerakondlaste seas teevad need vead nalja ega mobiliseeri isegi ühtegi „opositsionääri".

Siret Kotka on Riigikogus varem või hiljem nagunii. Ta kandideeris parlamenti esimest korda, sai ligi 1000 häält ja valiti ka Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna esimeheks. Ennustan talle kõrget lendu poliitikas, kui teda muidugi enne ära ei tallata.

Kuidas kommenteerid, et Keskerakond on viimasel ajal pidanud taluma ka mõningaid kaotusi - nt Tartus, kus pikka aega reformistidega võimu jagati, tõrjuti nüüd Kesk võimult kõrvale ja võeti IRL asemele.

Nemad tõrjusid meid koalitsioonist välja Tartus, meie neid samamoodi Valgas. Ligilähedane olukord tekkis ka Keilas, kus reformistid omavahel lõhki läksid ja meie asusime võimuliitu koos mõistlikuma osaga nende hulgast, jättes teise poole reformistidest ukse taha.

Võimupööre Tartus väärib aga tõepoolest tähelepanu. Võib-olla sellepärast veniski IRL-i otsus Ilvese toetamise kohta, et enne olevat reformistidelt nõutud pööret Tartu võimukoalitsioonis. Olge lahked, lasete meid Tartus võimule, toetame meie Ilvest! Nii see võimupööramine heade mõtete linnas võis aset leida küll. Polnud seal mingit eetikat. Tavaline lehmakauplemine, nagu seda Eesti poliitikas üha sagedamini kohtab.

Mis neil vaestel reformistidel muud üle jäi, kui taheti nii väga Ilvesele teiseks presidenditähtajaks rohelist teed sillutada. Ning kuna IRLis on võimul mitte kampsunid, vaid respublikaanid, siis sai ka volikogu esimehe kandidaadiks mitte kampsunimees professor Peeter Tulviste, vaid hoopis tagasihoidlikumate tiitlitega respublikaan Mihhail Lotman. Kuigi Tulviste oli juba jõudnud käia isegi oma tulevast kabinetti üle vaatamas.

Olid jälle Moskvas. Millal tulevad võidukad teated selle kohta, kuidas Sa seal Eestit maha müüsid?

Oleme Peterburi kuberneri Valentina Matvijenkoga ühes paadis. Kui tema söandas Tallinna külastada, siis süüdistas infoagentuur „Regnum" teda Vene huvide mahamüümises Eestile. Tuleb välja, et kõik, kes soovivad normaliseerida meie riikide vahelisi suhteid, on omal maal justkui riigireeturid. Piinlik lugeda, mida kõike Delfis kokku kirjutatakse!

Kui aga rääkida Moskva-visiidi tulemustest, siis nimetaksin, et kokku lepiti uus linnadevaheline leping koostöö kohta infotehnoloogia vallas; reisirongide taas käikuandmine Tallinna ja Peterburi vahel; koostöö jätkumine õigeusukiriku ehitamisel Lasnamäele; asjaolude selgitamine seoses meie jalgratturite röövimisega Liibanonis, ja nii mõndagi muud. Ega seda ei olnudki vähe kolmepäevase sõidu kohta. Võib muidugi lisada, et nii mõndagi tehtust kajastas pigem riigi kui linna huvisid, aga keegi peab ju ka nende asjadega tegelema.

Küsisid ja kirjutasid

URMI REINDE, INDREK VEISERIK

[fotoallkiri] AJALOOLISED KANDIDAADID: Kalev Kallo ja Peeter Kreitzberg on olnud need tublid mehed ja ausad poliitikud, kes avalikult pakkusid Keskerakonna kongressidel välja demokraatlikud esimehe valimised, pakkudes püstipäi konkurentsi tugisambana mõjuva Edgar Savisaare kõrval. 2011. aasta presidendivalimistel ega ka Reformierakonna esimehe valimistel ei näe me mitte demokraatiapiuksugi.

Jaga |