Kes kaitseb kelle huve?

 Finantsturgu monopoolselt valdavad pangad tegelikult sõna otseses mõttes röövivad kliente. Reeglipäraselt leiab see aset müügi ja teenustega tegelevatele ettevõtetele peale sunnitava arveldusmooduse – kaardimakse –  kaudu. Pank kehtestab ettevõttele oma monopoolse teenindushinna, mis armutult võetakse iga kaardimakse korral ettevõtte kontolt maha.

See seab kaubandusega ja teenindusega tegeleva ettevõtte valiku ette: ta kas maksab igale kaubale või teenusele peale või tõstab müüdava toote või pakutava teenuse hinda? Siit saab alguse tarbija kahjuks toimuv hinnaralli.

Müügihind on tarbija poolt tasumisele kuuluv lõpphind, millesse on arvestatud kõik kauba müükitoomisega seotud kulud, aga ka „muu maks“. Viimane on tüüplepingu alusel panga poolt ettevõttele monopoolselt kehtestatud teenustasu kaardimakse korral. Selle suurust pank ei taha üldsusele avalikustada, sest erinevate ettevõtete puhul see on erinev ja ilmselt oleneb panga suvast. Seega tarbija, kasutades  pangakaarti, lisab müügihinnale panga poolt võetava tasu ehk „muu maksu“. See teenustasu kuulub paratamatult tarbija poolt tasumisele – kõrgema hinna näol. Hindade läbipaistmatuse tõttu müügihinnale juurde lisatud teenustasu ostja reaalselt ei tunneta ega suuda seda ka avastada. Sellele tõsiasjale ongi rajatud pankade reaalne kasuahnus.

Kui aga ostja tasub kauba või teenuse eest sularahas, siis ettevõtte  omahinnale ei lisandu mitte mingisugust „muud maksu“ reaalselt olematu pangateenuse eest. Tarbija aga peab ikkagi maksma kauba või teenuse eest kõrgemat hinda – seda „muud maksu“ pangateenuse eest, mida ettevõte reaalselt ei kasuta.

Tarbijakaitseameti range nõudmine, et ühe ja sama kauba eest ei tohi erinevat makseviisi kasutades võtta erinevat hinda, põhjustab sularahas maksva tarbija petmist.

Siit ka ettepanek: kaubandus-ja teenindusettevõtteis tuleks lõpuks rakendada meie eduka e-riigi toimimist – tarbija poolt tegelikult kasutatava kaarditeenuse tasu võetagu maha kaardikasutaja kontolt.

Konkreetse tarbija jaoks tõstab see kahtlemata ostuhinda. Teenindada kõrgemat hinda maksvat, kuid sularahas tasuvat tarbijat kaardiga maksja mugavuse arvel, oleks sularahaga maksja otsene petmine. Mitte kellelgi pole õigust kaubamüüjat kohustada petma klienti selle nimel, et pangad on ettevõttele peale surunud täiendava „muu maksu“.

Kuigi Tarbijakaitseamet peaks võrdselt kaitsma nii sularahas kui ka kaardiga maksjat, siis konkreetselt kaitseb ta pankade huve ja kaardiga maksja tasumismugavust ning diskrimineerib sularahas maksjat, pannes talle kohustuse maksta pangateenuseta ostu eest kallimat, pangateenusetasu sisaldavat hinda.

Ma ei pea õigeks välismaiste pankade nuumamist Eesti maksumaksjast tarbija poolt, keda pettusega kallutatakse kasutama vaid näiliselt tasuta arveldusvahendit – pangakaarti.

Evald Mihkra, Rõngu vald, Tartumaa

Jaga |