Allakäigutrepist üles

Esimene „tõe tund” saabub sügisel. Kuid ka tänane pilk ei peaks  olema vähem ähmane, kui see oli Mati Hindil kaks kuud enne saatuslikke 2007. aasta aprilliotsuseid, kui ta pealkirja all „Pronkssõdur on provokatsioon“ prognoosis tulevikku: „Tõnismäe sõjamonumendi ümber lahti päästetud sündmused on minu arvates väga osav provokatsioon, mille õnge alla neelamata jätta on peaaegu võimatu. Sellele arvamusele on mind viinud mõne varasema konflikti sarnasus pronkssõduri ümber toimuvaga.  [---] Provokatsiooni laiemaks peaeesmärgiks on lõpetada venelaste (venekeelsete) integreerumine Eesti ühiskonda, peatada või pidurdada siinsete venelaste oma, eestivenelaste identiteedi kujunemine ning mobiliseerida nad Venemaa ja Eesti suhete teravdamise teenistusse. Kui see eesmärk saavutatakse, siis on tulemus selline: osa pealekasvavast noorte venelaste põlvkonnast ei ole Eesti riigile lojaalsem kui vananev põlvkond. [---] Provokatsiooni kõrvaleesmärkideks on konfliktide provotseerimine Eesti ühiskonnas: 1) venelaste ja eestlaste vaheline konflikt, 2) Tõnismäe monumendisse erinevalt suhtuvate eestlaste omavaheline konflikt, 3) Eesti näitamine Natsi-Saksamaad imetleva riigina” (Maaleht 15.03.2007).

 Esimene  samm allapoole

Muidugi tiirles samba ümber vähemalt kaks aastat tegelasi, kellega KAPO oleks pidanud juba ammu tegelema. Kuid vale on esitada probleemi nii, et valitsusel ei ole mingit süüd pingete kasvus. Pole kinnitust eelkõige venekeelses pressis levinud arusaamale, et Ansip ja  tema partei olid mitte ainult koguneva tsunami taga, vaid olid selle õhutajad, et võita valimised, ja seetõttu teadlikult pidurdati  KAPO tõhusust. Kuid tõsiasi, et linn jäi paariks tunniks pättide rüüstata, võimendab sedalaadi teooriaid. Peaminister ja tema partei ei saanud jätta märkamata, et just teravad deklaratsioonid, keeldumine dialoogist, see sirgjoonelisus, millega lubati „okupantide sümbol” ära koristada, võimaldas rahulolematuil organiseeruda n-ö „kindla peale”.

Keelustamiskirg, millega pr Ojuland reageeris kodanikuühiskonna dialoogikutsele, viitab hirmule, et järsku keegi peatab selle valimisratsu.

Samas on vaieldamatu tõsiasi, et mitmete saadikute ja ministrite, eelkõige aga peaministri toon ja provokatsioonilised avaldused õhutasid (teadlikult?) pingeid. Kõigist võimalikest seletustest, kes ikkagj võiksid olla Tõnismäele maetud, valis Ansip sõjaohvrite  (paljude jaoks püha sõja ohvrite!), s.o surnute iseloomustamiseks neid kõige enam mõnitanud versioonid. Peaministri väljenduste kohaselt nagu oleks sinna maetud purjuspäi tanki alla jäänuid, mahalastud marodööre jne.

Ansipilt on jõhkrutsemise üle korduvalt aru päritud. Viimaselgi kodurahufoorumil (26. aprillil) meenutas neid solvanguid sõjaveteranist akadeemik Mihhail Bronštein. Peaminister pole vaevunud isegi mitte vabandama, vaid intervjuus venekeelsele ajakirjandusele teeb teist juttu (vt põiklemine on-line intervjuus 22.01.2008). Sedalaadi taktika on kooskõlas peaministri ja valitsuse muude, konflikti maandamisest keelduvate sammudega.    

Nüüd püüab Enn Soosaar katastroofi põhjustamises panna Tallinna linnapea ja Ansipi vahele võrdusmärki. Seades kodurahupoliitika ja ässituskõnede/sõjapoliitika vahele võrdusmärgi, on Soosaar vähemalt demagoogiline (ta küll kordab, viitamata, Andres Tarandi aastavanust väidet „Kroonikas“).  Kuid Soosaar moonutab tõde ka sisuliselt. Et Pronkssõduri ja säilmete koht pole  kesklinnas, sellega olid nõus linnapea, veteranide ümarlaud ja piiskop Kornelius. Pronksmehe rakendamine kodurahu-vankri ette, millest oleksid võitnud kõik, – just see ei sobinud Ansipile.

Teine samm allapoole

 Olles linnapeaga oma eelneva tegevuse vähimalgi määral kooskõlastamata jätnud, helistas peaminister hommikul talle vaid selleks, et nõudlikult pärida: „Kas klaasikillud on juba koristatud?” Taibates, et toimunud on katastroof, et Eesti ja valitsus on väga lähedal tõsisele kriisile, et rahvas loomulikult küsib „Kes on süüdi?“, asuti Reformierakonna poliittehnoloogide (Rosimannus &   Co.) juhendamisel konstrueerima rahvavaenlast, kelle peale veeretada kogu süü ning kelle peale ässitada rahvast välja valama oma hirme ja pahameelt.

Kooskõlas vaenlase kuju loomisega Aarne Rannamäe kohe võimendabki Reformierakonna peaideoloogi Jürgen Ligi blogi: „Argpüksist sai pättide kaitseingel.”

"Minnes redutas põõsas argpüks, kes vingus kaitse järele," kirjutab Ligi. "Tulles, kui valitsus korra taastanud on, näeme juhti, otsustajat ja ümarlauakorraldajat, kes teab lahendusi ja loetleb süüdlasi, kes on haaranud ohjad. Enamgi, sündinud on pättide kaitseingel."

"Eks pättidel ole teda ka vaja,“ kirjutab Ligi, tänane Reformierakonna aseesimees.. Nad on koormaks iseendale, oma rahvusele, riigile, algul pigem justiits-, siis tervishoiu-, ja lõpus sotsiaalhoolekandesüsteemile. (1.5.2007).

Kirjanik Kati Murutar lausa anus parteikaaslast Rein Langi: „Lugupeetud minister Lang, armas teekaaslane Rein /.../ Pean pidevalt vastama oma pere ja lähikonna noorte küsimustele, kuidas riigivaenlane, rahvusreetur ja ühiskonnakahjur Edgar Savisaar jälle puhta nahaga pääseb. Kõik on ju selge. ....Ei saagi ei maha võtta ega vangi panna, kahjutuks teha ega kõigi nende pumpade juurest kõrvaldada.” (Kati Murutar: Mida teha Savisaarega? (Delfi 17. mai 2007 5:48).

„Sõltumatu“ meedia nende päevade avaliku arvamuse liider on Juku-Kalle Raid: „Monstrumi ootel: raha räägib, pask kõnnib.” Tema sõnul on Savisaare ideoloogia „money talks, bullshit walks”. Kvaliteetleht Eesti Ekspress avaldab Raidilt pealkirja all "Meie linnapea on kõnts" samalaadseid tiraade: „?lbikust meer on peale sissisõda kaevikust välja roninud ning näeb välja nagu maffiagrupeeringu pealik peale õnnestunud operatsiooni politseinike vastu. Sõidetakse bratanidega viina viskama” jne  jne.

Sedalaadi maotusi saab lugeda mitte kommentaarides, vaid  trükilehekülgedelgi, ka Karl Martin Sinijärve, Kaarel Tarandi jt sulest

Linnapead ei õnnestunud lahkuma sundida. Arvan, et Tallinnal seekord veel vedas. Olukorra järjekordne destabiliseerimine oleks võinud lõppeda väga ohtlike tagajärgedega, aga vastutustunne on meedial juba ammu kadunud. Kuid Eesti meedia näitas oma palet – veel mitmel (aja)kirjanikul õnnestus jätta endast püsiv jälg isegi avaliku rõvetsemise ajalukku, et Ansip saaks esineda kui „rahva isa” (seda sõna kasutati!), kui päästja.

Kolmas samm allapoole

 Mitte-eestlaste silmis usalduse täielikult kaotanud valitsuse loomulik reaktsioon frustreeritud ühiskonnas oleks olnud asuda koostööle ainsa jõuga, kelle sõna (mitte aga kumminui!) veel maksis. Kuid valitsuse peamine hirm oli, et järsku saavutab Savisaar erinevate kogukondade leppimises edu, s.t „Savisaar lõikab kasu”. Savisaar teatavasti „ei tohi kasu lõigata”, hukkugu või Eesti. Sellised põhimõtted on koalitsioonipoliitikas juba  ammu esiplaanil. Kuid  mitte kunagi varem pole need Eesti poliitikas ja meedias nii küüniliselt näha olnud ning Eestile nii palju kahju toonud.

Kooskõlas Ligi valitud joonega teeb Tallinna linnavolikogu opositsioon kõik, et blokeerida linnapea pingemaandusalgatusi. Põhja lastakse Keskfraktsiooni avaldus:

„1. Mõistame ühemõtteliselt hukka kõik vägivaldsed aktsioonid, kaupluste rüüstamised, vargused ja vandaalitsemise.

2.        Taunimist väärivad russofoobiast kantud ja rahvustevahelist vaenu õhutavad poliitikute avalikud väljaütlemised.

3.        Heaks ei saa kiita Tõnismäe monumendi demonteerimist toimunud viisil, kuid praeguses olukorras tuleb selle teema poliitiline üleekspluateerimine lõpetada.

4.        Mõistame hukka Vene võimude vaikiva heakskiidu leidnud aktsioonid Moskvas Eesti Vabariigi saatkonna juures. 

5.        Vabariigi valitsus peab Tallinna Kodurahufoorumi eeskujul astuma samme Eesti ühiskonda liitvaks konstruktiivseks dialoogiks.”

Sellele vastab Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna opositsioon absoluutse  demagoogiaga: “Me ei ole põhimõtteliselt foorumite vastu, kuid leiame, et Kodurahufoorum on kokku kutsutud kiirustades ja ette valmistamata. Asi on selleks liiga tõsine, et ülepeakaela otsuseid vastu võtta. Eelnõu teised punktid peegeldavad aga lihtsalt linnavalitsuse seni kehvasti tehtud tööd.” (!!) (Delfi 3.5.2007).

Toomas Vitsutil jääb vaid nentida: “Pöördusin ettepanekuga dialoogiks nii Riigikogu põhiseaduskomisjoni kui ka õiguskomisjoni poole, kutsusin Välisministeeriumi esindajat ümarlauda oma seisukohti tutvustama, kuid asjata.“

Avalik-õiguslik televisioon ETV võttis eesmärgiks lasta foorum põhja. Kohe esimesel korral esitati seda kui Eesti vaenlaste kogunemist. Mitmesajast murelikust inimesest valiti neid esindama Lebedev! Edaspidi katab nelja järjestikust foorumit aga totaalne vaikuseloor. Nagu tõdeb Sergei Stadnikov, on riigivõim integratsioonile käega löönud. Äsjases Eesti Päevalehe lisas „Möte” sedastab Isaak Vseviov kogukondade lähendamisel valitsuse pankrotti.

Valitsuse poolt suure suuga lubatud meetmete asemel „ainsa  erandina jätkavad toimimist vaid Tallinna Kodurahufoorumid, kus selle aasta 26. aprilli konverentsi teema on „Tagasivaade aprilli 2007”. Kuigi seal räägivad Saksamaa, Ungari ning Venemaa  spetsialistide kõrval Iivi Masso ja Mihhail Bronštein, pole esinejate seas aastatagustest võtmefiguuridest kedagi”.

Võin vaid lisada: polnud seal selgi korral mitte kedagi valitsuse poolelt, et vastata rahva tõstatatud küsimustele.

 Neljas aste allakäiku

 Dialoogi vältimiseks nii linnavõimude kui ka elanikega pole teist teed, kui asuda probleeme salgama. See puudutab nii Pronksiöö majanduslikke tagajärgi kui ka sotsiaalseid järelmeid. Ansip ei põrka tagasi lausa musta valgeks rääkimast, väites, et „märatsejad olid valdavalt kuritegeliku minevikuga inimesed” ja et „lõhe eri rahvusgruppide vahel” on aprillisündmuste järel pigem vähenenud. Retsidiviste teatavasti rahatrahvidega ei karistata, kõnelemata sellest, et Pihl–Lang on ilmselt mõistnud, et karmid kohtuotsused  tõstaksid  jälle küsimuse provokatsioonist (niikaua kui Pihl ei seleta, miks oli kesklinn 2–3 tundi kaitseta, pole võimalik venekeelset elanikkonda veenda, et vene noori ei veetud aprilliööl lõksu!). Kuna sotsiaalteadlased väidavad kui ühest suust, et lõhed on suurenenud, asuvad valitsuse liikmed vasturünnakule, ristides sotsiaalteadlasi „tädi Raivodeks”. Jääb vaid imestada, kuivõrd täpselt aimas neid arenguid autoritaarsusse kalduvate režiimidega varemgi rinda pistnud Mati Hint!

Üksteise võidu räägivad ministrid transiidi „restruktureerimisest” ja üldse selle tühisest rollist (mis see paarsada miljonikest siis ikka on!). Meedia ja valitsuse vahel on siiani märgatav ebakõla selles, kas tänavail olid venelased või kurjategijad. Kui valitsus asus üsna kohe eitama rahutuste etnilist tausta, siis eelkõige Postimees on jätkuvalt jahvatanud  märatsejatest kui „Savisaare valijatest”, lisades samalaadseid karikatuure.

Kuid mida suurem tuleb majanduslik surutis, seda tõsisemalt päritakse valitsuselt aru. On ju niigi hämmastav, et  Eestile „kolossaalset kahju” (Lucas'e formuleering) tekitanud valitsus (koos eelarve puudujäägiga!) jätkab agressiivset kurssi. Indrek Neivelti hinnangul tuleb tänavune majanduskasv umbes 2% ehk 4–5 miljardit krooni väiksem. Akadeemik Mihhail Bronsteini hinnangul on see summa ligi 7–8 miljardit, ja nii veel mitu aastat!

Selleks et suunata inimeste rahulolematus kuhugi mujale, tuleb Rosimannus & Co poliittehnoloogidel leida võimalus tõsta pingeid  ühiskonna  mõnes teises osas. Jääb vaid küsimus: kes on järgmine ohver?

******

Viiendaks allakäigusammuks Eestil ressursse enam pole. Oma poliitilise kapitali rahvusvahelisel areenil – nagu  hoiatas meie sõber Lucas – oleme ära  kulutanud. Sama lugu on muude „kapitalidega”, nii sotsiaalsete kui ka majanduslikega. Nõustuda tuleb Raivo Vetikuga, et „järgmise Pronksöö toimumine või mittetoimumine sõltub peamiselt sellest, kas Eesti poliitiline eliit suudab omavahel ’vene küsimuses’ kokku leppida“ (Ärileht 30.10. 2007). Niikaua kui seda peetakse aga ühe erakonna asjaks (kuni valetamiseni, et „neid” pole  kutsutud), on  mõnel pool tehtud panus jõule – seda nii eestlaste kui ka venelaste suhtes. Muud võimalust süvenevais majandusraskustes võimul püsida lihtsalt pole.

[esiletõste]

REIN RUUTSOO: Savisaar teatavasti ei tohi „kasu lõigata”, hukkugu või Eesti.

REIN RUUTSOO, Tallinna Ülikooli professor

Jaga |