Kadunud iseseisvuse radadel

Edmund Ernits,      19. mai 2004


Alates 1988. aastast, kui ilmnesid Baltikumi iseseisvumispüüdlused, oli ärevus NATOs viimase piirini tõusnud, sest Loode-Venemaa läheduses asuva ala hõivamine oli seal kinnisideeks kujunenud. Ja nüüd see siis teoks saigi.
Meie iseseisvumise juhtide sekka oli imbunud omamoodi tegelasi. Nemad sisendasid häbitult rahvale soovi liituda NATOga, lääne sõjarditega. Valetati kõigile suu sisse, et astumine NATOsse säilitab eesti rahva.
Mina oma iseseisvumise perioodi kirjutistes mainisin tihti, et muutume NATO omandiks. Ja et NATO ringkondades valitseb ennastunustav juubeldus – Loode-Venemaa on nende vahetus läheduses. Juba siis arvasin meie iseseisvuse lõpu lähedal olevat. Paradoks on see, et juba Venemaaga vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise järgselt ütles Konstantin Päts, et ometigi säilitasime iseseisvuse. Teame, kuis edasi läks. Kindla peale on praegune olukord samasugune.
Jääajast alates saime nautida tõelist vabadust. Kui ajalugu meieni jõudis, muutus kõik. Välissõjardite vahelduvate vallutuste kiuste jäime eestlasiks. Nüüdne NATO otsene sõjaline eputamine Baltikumi õhuruumis kutsus esile Vene sõjaministri pilamise. NATO olevat ju terroristidevastane üksus, kuid kus on siis Baltikumi õhuruumis need, kelle vastu peab sõjalennukite luurelende teostama. Oleme suluseisus, nagu poleks meie väikest Eestit enam olemaski – on vaid NATO provints kusagil Baltikumis. Ajaloo Gordioni sõlm on meie alade sünonüümiks saanud.
Kui Iraagi rahvas okupantide vastu üles tõusis, tundsin südamevalu. Ameeriklaste veretöös on ka eesti meeste panus. Iraaklastele tuleb üleilmselt aplodeerida, mitte aga nende okupantidele kuuletuda. Tulevikul meile õnnepäevi varuks ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)