Meie aja kangelane Rainer Nõlvak

Põhjalik uuring selle mehe mineviku kohta võtab suisa keeletuks.  2003. aasta veebruaris allkirjastas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) Rainer Nõlvakuga seotud AS-iga Celecure 17,1 miljoni krooni suuruse lepingu vähiravimi uurimise toetuseks. Leping nägi ette projekti “CC0101 – uue põlvkonna selektiivne vähiravim” kaasfinantseerimist. EAS-i rahastus jagunes 11,4 miljoni krooni suuruseks laenuks ja 5,7 miljoni krooni suuruseks toetuseks.

Nõlvak lubas siis, et unikaalne vähiravim võib turule jõuda juba paari aastaga. Aga võta näpust! 2006. aastal oli Nõlvakul juba teine jutt. Tsiteerime Nõlvakut: "Tahtsin aidata kaasa vähiravimi väljatöötamisele ning tuttavate kaudu saime Siberist endile esimese vähipreparaadi, mille katsetamist jätkasime Eestis. Kahjuks seisab see hetkel sahtlis, sest kuigi ravimil on raviefekt, ei suutnud me tõestada, millistel vähirakkudel ja miks see toimib." Seega lendas riigi poolt antud raha tuulde.

Kes on salapärane Vladimir Pak?

Kõige ja kõigi vastu huvi tundev akadeemik Endel Lippmaa aga tundis ära vähiravimi-uuringu viigilehe varjus ning Nõlvaku erafirma katuse all tegutsenud “bioloogilise sõja residentuuri”, mille eesotsas doktor Vladimir Pak. Nimelt oli seesama Pak üks ravimi põhikomponendiks saama pidanud redutsiini autoreid. Pak töötas 1983–1994 Novosibirskis biorelvaga tegelevas uurimis-tootmiskeskuses „Vektor“, kus üks tema uurimisvaldkondi oli rõugeviirus.

NSV Liidus võeti biorelva tootmises ette uus suund president Mihhail Gorbatšovi ajal, kes käskis lõpetada tööd sellistes suundades nagu antraks, katk ja koolera. Samas dokumendis oli kirjas uus suundumus – moodsal immunoloogial baseeruvad viirused.

Just siis võetigi N.Liidus käsile rõugeviirus, mis oli maailmas justkui hävitatud. Viirust tohtis tol ajal küll hoida kahe üliriigi – USA ja NSV Liidu – „külmkapis“, aga sellega ei tohtinud midagi peale hakata. Kuid rõugeviirusest tehti N. Liidus ikkagi salaja uut moodsat ründerelva. Protsessi juhtiski Novosibirskis asuva „Vektori“ viroloogia osakonna juhatajana Vladimir Pak. Nõukogude biosõjatööstuses tegeldi muide ka Ebola viiruse jm surmatekitajate  mugandamisega ründerelvaks. Sel otstarbel oli moodustatud lausa 60 000 töötajaga „Bioprom“, mis siis töötas „Vektori“ teaduslik-tehnilisel juhtimisel.

Nõlvaku hämarad osalused

Kui vaadata Nõlvaku poolt kasutada tahetud „Vektori“ Ameerika patendi taotlust, siis seal on autoritena kirjas Pak, tema abikaasa, keegi Sergei Stepanovitš (!), Nikonov ja akadeemik Ogirenko. Kui võrrelda Ameerika patenti Vene patendiga,  saab teada ka salapärase Sergei Stepanovitši perekonnanime – selleks osutub  tuntud „biorelvatreial“ Rešetnikov, maailmas väga tuntud viirusrelvalooja.

Nõlvaku AS-i Celecure nõukogu esimees Priit Kogerman tunnistas, et „Vektori“ töötajad tõesti käisid Eestis. Näiteks viibiti Tartus korraldatud viroloogiakursusel. Viimati töötas biosõjateadlane Pak ise Eestis 2004. aasta kevadel.

Kaksikkasutustehnoloogia on üks kõige tavalisemaid viise kurjamite tegutsemiseks nüüdismaailmas. Ravimist relvani võib olla vaid üksainus samm.

Akadeemik Richard Villemsi sõnul kujutas Nõlvaku „preparaat” endast, lihtsustatult öeldes, “molekulaarset pommi”, mis liigub organismis vähirakuni ja hävitab selle. Nii nagu saab “pommi” programmeerida hävitama vähirakke, nõnda võib talle anda ka teistsuguse sihtmärgi. “Sel juhul oleks tegemist bioloogilise relvaga,” nendib Villems. “Ja imelik küll, Lippmaal on oma kahtlustes siiani alati õigus olnud – meenutagem või NRG-d.”

Akadeemik Endel Lippmaa kommenteeris 2004. aastal seda afääri järgmiselt: "Nad (Nõlvaku AS Celecure) töötavad CC 0101 ehk  redutsiini kallal. See pole ju mingi ravim. See redutsiini asi ei õnnestu iialgi, sest sellel segul puudub mehhanism, mis suudaks selektiivselt ainult vähirakke tappa. See alfafetoproteiin, mis tunneb vähirakke, on võimeline seonduma väga paljude tervete inimrakkudega, eriti suguorganites ja maksas ja kus iganes. Kui selline ravim kallale lasta, siis ta tapab ju kõik ära. Muidugi kui  soovitakse inimesi tappa, siis ta sobib suurepäraselt, aga ravida selle asjaga nüüd küll ei õnnestu."

Kõigest sellest Eesti vaba ajakirjandus täna ei räägi. Ehk räägib siis, kui juba on lootusetult hilja. Kui talgutest on saanud tapatalgud.

Allikad: Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht

/Autor ei soovi oma nime avaldada; nimi on toimetusel teada/

[esiletõste]

„Kui selline ravim kallale lasta, siis ta tapab ju kõik ära. Kui muidugi soovitakse inimesi tappa, siis ta sobib suurepäraselt, aga ravida selle asjaga nüüd küll ei õnnestu.“

Akadeemik Endel Lippmaa „vähiravimist“

Jaga |