REIN RUUTSOO: Vaenlase tegemine on ikka veel mõnede poliitikute ainus poliitika

Kn,      21. veebruar 2007


„Ruutsoo, teie toote oma naha turule, nemad aga teevad selle abil karjääri ja jäävad Münchenis õlut jooma, ka siis, kui teie laagrilobile lähete," meenutab „40 kirja" autor Rein Ruutsoo ilmse kahjurõõmuga teda KGB-s üle kuulanud „professionaali" prohvetlikeks osutunud sõnu. Nõukogude Eestist suurtes kogustes saladokumente ja analüüse Läände toimetanud Ruutsoo päästis vangiroodust NSVL-i lagunemine. Toona Ruutsoole ideoloogilist vastulööki andnud tegelased on aga iseseisva Eesti ordenisaajate nimekirjas.


Presidendivalimiste eel hurjutati Arnold Rüütlit, et ta olla jaganud tunnustust „endistele". Kas seekord läks tunnustus õigematele inimestele?

Eesti saatust jaganuna ei oska mina inimesi nii hästi „endisteks" ja „tänasteks" jagada. Sedalaadi lõhestav vastandamine 15–20 aastat hiljem teenib vaid kitsaid poliitilisi eesmärke. Isegi natsi-Saksamaa verisele minevikule tõmmati 50-ndate keskel, s.t kümme aastat hiljem jäme kriips alla.
Tõsiasi on, et mina ja arvatavasti ka enamik „40 kirja" autoreist said just Rüütli ametiajal esimest korda tunnustuse. Lennart Mere päevil ei peetud mõningaid inimesi, sealhulgas 21. augustil 1991 sisuliselt püsside ees Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanud ?lemnõukogu, üldse meenutamisvääriliseks. Rüütel teatavas mõttes taastas tasakaalu.

Kuis siis tõstatus Rüütli süüdistamine just „endiste" esiletõstmises?

Eelnenud autasudejagamisel tekkis nurin ju sellest, et Eesti Kongressi juhtfiguurid said kõige kõrgemaid tunnustusi ja näiteks Rahvarinnet ei meenutatud üldse. Rahvarinde üks rajajaid, TT? dotsent Kostel Gerndorf protestiks isegi loobus talle antud tunnustusest.
Rüütli räme „kottimine" oli hästi koordineeritud räpane kampaania, mis oluliselt kahjustas Eesti poliitilist kultuuri. Nn endiste panuse olematuks vaikimise soov sobib hästi tänase ajalookirjutamisega – propagandistliku must-valge kujutamisega. Rüütli, Savisaare, Väljase jt nimed jättis Mart Laar isegi õpikust välja, kuid ajalugu ei saa olematuks teha.

Rüütli ründamine, mis kasvas avalikuks laimuks, oli läbimõeldud propagandistlik käik. Ma arvan, et pole täpne öelda: nn võitjate üle kohut ei mõisteta. Seda aega jäävad meenutama alatus ja alandus.

Ilves on hiljem sedalaadi kampaania siiski hukka mõistnud, sõnades, et „ajalugu ei tohi kasutada malakana".

Jah, aga ta tegi seda alles pärast valimisi, pärast lintshikohtuliku „kodanikualgatuse" üleskiitmist – siis, kui võit oli käes. Eesti demokraatia oli neil päevil suur kaotaja.

Lapsajakirjanikud, kel puudub kompetents, pandi heauskselt paskville kirjutama. Teadjamad inimesed aga hoidsid suu kinni – nad kartsid, nagu viitas ka Evi Arujärv.

Usuksin Ilvese siirust enam, kui ta teinuks selle avalduse enne valimisi. Kuid Ilvese zhest oli sisult Pilatuse vääriline, kes lihtsalt pesi käed vastutusest tagantjärele puhtaks... Kui Ilvese valimiseelne „makkartism" – kurtmine, et „platsi puhastamist" pole läbi viidud, kommunistliku partei liikmeid pole „lustreeritud" jne, olnuks siiras, siis peaks ta ju nüüd kutsuma ikka veel „saastatud" rahvast enesepuhastusele. Aga ma ei kuule seda! Presidendivalimiste võit nähtavasti „puhastas" ka rahva.

„Endiste" küsimus kerkib nüüdki, kui Ilvese allkirja kandvat autasustatute nimekirja vaadata.

Kuivõrd seda võtet kasutati eelmine kord, siis on selle mõtte „seeme" ju külvatud. Kollektiivne süü (Kollektivschuld), millest isegi Saksamaa natsipuhastustes lahti öeldi, on nagu iga kaigas – tal on kaks otsa, millest üks tabab lööjat. Pärast seda, kui Rüütel „endiste" autasustamise eest „sauna" kätte sai, on Ilves ka ise tunnistanud, et presidendi roll tunnustuse jagamisel on hoopis väiksem, kui ta oli arvanud. Järelikult võlgneb ta Rüütlile vabanduse.

Aga „platsi puhastama" kutsudes ei teadnud ta ju sedagi, et EKP KK liikmed polnud vaid parteiaparaat, vaid olid ka Paul Kuusberg, Kaljo Kiisk, Jaan Rääts jt Eesti kultuuri tipptegijad ja koguni suurkujud.

Nüüd on Ilves igatahes oma allkirjaga arvanud autasustatavate hulka näiteks EKP juhitud ideoloogiatöö silmapaistvad võitlejad Aarne Rannamäe ja Peeter Kaldre, keda ta raadio Vaba Euroopa endise juhina peaks ju ise mäletama, kui vastaspoolelt talle turmtuld jaganuid. Mina küll mäletan Peeter Kaldret suurepäraselt, sest sõdisime ideoloogiarindel aastaid vastaspooltel. ETV tänaste poliitikasaadete kallutatuses (mida ametlikult tunnistatakse „mitteprofessionaalsusena") on neil suured teened. Eks see nüüd tasutigi.

Kuidas olite Kaldrega rinde eri pooltel? Ilvese kaasvõitleja Mart Laar meenutab just Teid oma artiklites kui „vana kommunisti".

„Ma ei oskagi valetada," ütles Mart Laar, kui kinnitas, et ei tea püssilaskmisest Savisaare pildi pihta mitte midagi. Nii Laar kui ka Ilves teavad suurepäraselt, millega ma 1978. aasta järel põhiliselt tegelesin, aga see ei mahu mustvalgesse ajaloopilti. Neile olen ma eelkõige endine EKP liige.

Sisuliselt olin aastaid Vaba Euroopa salajane kirjasaatja ja tegelesin (ilma igasuguse honorarita) selle ümberlükkamisega, mida näiteks Peeter Kaldre väga hästi kinni makstult püüdis tõestada: et elame vabaduse riigis, et NATO on suurim oht rahule, et venestamine on väljamõeldis jne.

Selles koostöös kahtlustamine oli minu Teaduste Akadeemiast minemakihutamise tegelik põhjus. Sisuliselt valmistus KGB mind 1983. aastal vangistama. Tartu KGB ülem Anti Talur oli kogunud terve meeskonna ja valmistas ette, nagu nüüd tean, Tallinnas minu tabamist asitõenditega – kogutud materjalidega, mida saatsin endagi tollasele sõbrale Juhan Talvele Soome. Et minu vahelevõtmine ebaõnnestus – see on ime.

Olete siis „omadele võõras, võõrastele oma"?

Võõrastele, s.t EKP aparaadile jään tollaste tegude pärast vaenlaseks tänini, aga „omad" – see on täna juba defineeritud kui „meie partei". Mõni aeg tagasi, Juhan Kristjan Talve sünnipäeval, avaldas Ilves EPL-is südamliku meenutuse Talvest, minugi tollasest heast sõbrast, tõstes lisaks tema panusele kaastöös Vaba Euroopale eriti esile seda, et Talve „avaldas varjunime Sirje Sinilind all esimese põhjaliku raamatu venestamisest Eestis.

"Viro ja Venäjä"... raamat vapustas mitmeid Soome poliitikuid. Vapustas ka KGB-d, kes kutsus ellu ENSV Teaduste Akadeemia töögrupi, millesse kuulus tänapäevalgi aktiivselt tegutsevaid inimesi, et tuvastada Sirje Sinilinnu isikut ja anda raamatule "väärilist vastulööki". Vastulöök jäi tulemata, sest Juhan oli juristile ja teadlasele omase täpsusega pannud kirja, mida NLKP oli eestlastele ja eesti kultuurile okupatsiooni vältel teinud." (EPL 20. november 2006)

Kõik on õige, isegi kogu info EKP „salakomisjoni" tööst kordab sõna-sõnalt minu poolt Soome saadetud teavet, puudub aga samas olnud märge Eesti Raadio ja ETV panusest „vastulöögisse".
Sirje Sinilind oli enam kui Talve varjunimi. Talve oli Soome kaudu Läände saadetu kirglik edasiarendaja. Märgatav osa tema kirjatöödest ja kommentaaridest Ristlaane–Vaino sigaduste kohta rajanes EKP KK arhiivist ja statistika erifondidest, sotsioloogide (Mikk Titma) salauuringutest jne varastatud ja Soome toimetatud materjalidele, väljalõikekogudele, analüüsidele jne.

Läänega koostöö väga kaudsest peegeldusest süütus kirjas sõbrannale Shveitsis piisas, et Sirje Kiin (minu tollane abikaasa) visati välja parteist ja muudeti aastaiks töötuks. Märkega „Salajane" varustatud materjalide vaenlase kätte toimetamise eest sai tollal seadusjärgselt aastaiks vangiroodu. Talve pole Sirje Sinilinnu raamatu teistest pagulastrükistest esiletõusvaks muutnud allikate päritolu mitte kusagil avalikult tunnistanud. Tollased meie „põhjalaskjad", Eesti Raadio ideoloogiavõitlejad korjavad aga saaki – Eesti Vabariigi autasusid.

Teie kommentaaridest kumab justkui pettumust?

Kui tõde on endiselt „parteiline", siis tuleb endal kirjutada. Kui mingist pettumusest rääkida, siis oli see pettumine inimestes, kellele see, et ma polnud ja pole nendega ühes parteis, vaid näiteks Rahvarindes, osutus olulisemaks kui „Eesti asja ajamine"; inimestes, kes salgasid maha ühise võitluse ja omastasid pidevas vangiminekuohus tehtu. Aga Eesti on nüüd vaba, ja see on peamine. See on suurim ja ainus, millel on tõeline väärtus. ?rgata vabas riigis, kartmata, et kõliseb telefon või su kõrval peatub auto „seltsimeestega", kes teevad ettepaneku kaasa tulla („ettepanek, millest ei saa keelduda"). Sellest mõnust saavad aru vaid need, kes on elanud ühes teises ajas.

Kui kurb see ka pole, aga minu omaaegsetel ülekuulajatel KGB-s oli õigus. Kui mind tollal Vaba Euroopaga koostöö tegemises kahtlustatavana väga palju kordi pinniti (see on pikk jutt), ütles üks KGB-lastest (vist Selgal): „Ruutsoo, meie ühiskonda näete te küll kõverpeeglis, kuid teil ei puudu kriitiline meel. Miks te näete Läänt ja sealseid inimesi vaid läbi roosade prillide? Teie toote oma naha turule, nemad aga teevad selle abil karjääri ja jäävad Münchenis õlut jooma, ka siis, kui teie laagrilobile lähete. Ja kui te neile enam ei sobi, olete "eikeegi" – teid jäetakse "külma kätte"."

Pidasin seda ütlemist psühholoogiliseks töötlemiseks. Kuid kui neil oli ka osaliselt õigus, siis on see kurb, ent nad olid professionaalid.

Kunagi 90-ndate algul ühes seltskonnas põrkasin juhuslikult kokku Vaba Euroopa ühe ideoloogi Riina Kionkaga. Kostsin: „Rõõm nüüd silmast silma näha! Mina olin see, kes varastas teile Mikk Titma uuringu tulemused Lääne saatejaamade ning Soome saadete jälgimisest" (s.t viitasin ajale, mil olime „nähtamatud kaastöölised" Eesti „asja" ajamisel). Kionka vaatas mind, midagi vastamata (!), pilgul nagu oleks näinud midagi ilget. Hiljem kuulsin, et minu „süüks" oli kuulumine Rahvarindesse ja et olin julgenud arvata, et raadio Vaba Euroopa oli erapoolik ja isegi pahatahtlik. Muuseas, ma ei teinud mitte midagi muud, kui rääkisin tõtt.

Sama meelt oli ka Jaan Kaplinski, kelle internetipäevikust võib lugeda: „Minu vaikne veendumus on, et kõige agaramalt töötati Läänes vastu Rahvarindele, et rahvusradikaalide soosimine ja neile ka RFE-s rohelise tee andmine on sellesama Eesti iseseisvumisele vastutöötamise üks viise. Mäletan selgelt, kuidas siis, kui Vilniuses ja Riias voolas veri ja Tallinnaski püstitati barrikaade, kostis RFE-st rohkem kriitikat tollase Savisaare valitsuse ja Savisaare enda kohta./.../ Kui 40ndatel aastatel Lääs eestlasi suuga toetas ja siia provokatiivseid raadiosaateid suunas, siis 90ndate algul oldi meid veelkord reetmas. Eriti näotu on, et selles mängisid kaasa nii eestikeelne RFE raadio kui seal esinenud rahvuslased, kelle tegelikust taustast me muidugi teame veel väga vähe. Huvitav oleks näiteks teada, kuivõrd KGB ja Lääne eriteenistused Balti suunal koostööd tegid. Et nad seda tegid, tundub väga loomulik. Niisama loomulik on see, et Tom Ilves ka eilses Postimehes (7. august 2001 – Toim.) ei räägi kaugeltki täit tõtt."
(http://jaan.kaplinski.com/opinions/mmmsuvi.html)

On tähelepanuväärne, et Kaplinskis, kellest on aususe eest korduvalt üle sõidetud, peegeldub kibestumus veel tänini. Mürgine lõhestusseeme, mis suuresti peegeldub ka tänastes vastasseisudes, pandi idanema just Ilvese RFE-aastail.

Mida soovite Eesti Vabariigi aastapäevaks?

Vähem kitsarinnalist parteilisust! Autasusid jagades kaotas Ilves usutavust. Kas need „endised" on siis paremad kui Rüütli „endised"? Demokraatlik avalikkus vaagub hinge, kuid avaldada veel saab – peab ainult teadma mõõtu.
„Platsi puhastades", nüüd juba ka sammastest (!), jätkame stalinismi mürgitatud vereringes. Lõhestamine, vaenlaste otsimine/tegemine on ikka veel mõnede poliitikute ainuke tõeline poliitika.

Täna on osa meist pandud Indrek Tarandi koostatud „ahjuaetavate" avatud nimekirja, mis Ilvese-poolse tunnustusega moraalselt heaks kiidetud. Autasude jagamise kõrval oleks presidendi esimene kohus võtta tagasi tunnustus, mille ta andis selle, vihkamist õhutava loosungi levitajatele.

Seda pole vaja mulle – seda on vaja Eestile.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)