Belgiat ja Euroliitu ähvardab ühtemoodi lõhenemine

Belgias elab 6 miljonit hollandlast ning 4 ja pool miljonit prantslast ning nende elupaiku eristatakse kultuuriliselt Flandriaks ja Vallooniaks.

Belgia 14. juunil toimunud üldvalimistel kogus Uue Flaami Alliansi partei eesotsas selle juhi Bart De Weveriga hollandi keelt kõnelevas Põhja-Belgias asuvas Flandrias 28% häältest. Kui mujal ei oleks selline toetusprotsent ühele erakonnale eriline sündmus, siis Belgia killustunud poliitilises süsteemis mõjub see resultaat Dyeri sõnul laviinina.

Iseseisva Flandria loomise idee ei ole seega Dyeri sõnul enam ilmvõimatu unistus. „See kõik võib lõppeda separatistliku Flandria ja (vastumeelselt) iseseisva Vallooniaga,“ tõdeb ajakirjanik. Ülejäänud maailma reaktsioon sellele saaks tema sõnul ilmselt olema ükskõikne. Kuid Dyer hoiatab: see Belgiat hävitav nähtus võib saada peagi saatuslikuks tervele Euroopa Liidule. Või vähemalt paiskab Euroliidu tagasi selle märksa varasemasse arengustaadiumisse.

Põhjused, miks on Belgias asjad nõnda valesti, on seotud minevikuga. Nimelt oli prantsuse keelt kõnelev Lõuna-Belgias asuv Valloonia üks Euroopa esimesi tööstuspiirkondi. Tänu oma arengule domineeris Valloonia piirkond terves Belgias üle sajandi. Flaamid panid kogu selle aja oma madalamat staatust pahaks. Pärast Teise maailmasõja lõppu algas aga Flandria kõrgtehnoloogilisele tööstusele tuginev majanduslik tõus samal ajal, kui Valloonias suitsevad tööstusettevõtete korstnad üksteise järel tegevuse lõpetasid.

1980. aastateks olid flaamid saavutanud piisava mõjuvõimu ja enesekindluse ning nõudsid enam otsustusõigust. Valloonia poliitikud nõustusidki mitmete seni riiklikult kontrollitud valdkondade üleminekuga kohaliku tasandi pädevusse. Kuid valloonid suutsid jätta keskvalituse kontrolli alla nii maksude kogumise kui ka sotsiaalkulutuste valdkonna.

Senikaua, kuni flaami poliitikud on sunnitud läbirääkimisi pidama nimetatud kahes valdkonnas, suudavad valloonid tagada selle, et suur osa riiklikust rikkusest jõuab jõukamast Flandriast vaesemasse Vallooniasse, kus näiteks tööpuudus on Flandriast kaks korda suurem, märgib Dyer.

30 aasta pikkusest valloonide subsideerimisest väsinud flaamid on jõudnud veendumusele, et  probleemide põhjus seisneb keskvalitsuse olemasolus, kirjutab Dyer. Ja lahenduseks on selle likvideerimine.

Dyer soovitab seejärel lugejatel mõelda Euroopa Liidu jaoks suurimatele käesolevatele probleemidele. Nendeks on euroga seotud kriis ja üha laiemaks muutuv avalikkuse vastuseis Euroopa Liidu edasise laienemise suhtes.

Need probleemid on aga seotud sellega, et Põhja- Euroopas asuvatel jõukamatel riikidel on saamas kõrini pidevast ressursside suunamisest Lõuna-Euroopa riikidesse. Eriti häirib Põhja-Euroopat lõuna partnerite vastutustundetu rahanduspoliitika, mille tulemusena euro stabiilsus on sattunud ohtu. See kõik ei ennusta Dyeri hinnangul Euroliidule tulevikuks midagi head.

Euro loojad pooleldi küll mõistsid, et jõukad riigid nagu Saksamaa ja Prantsusmaa ning suhteliselt vaesemad riigid nagu Kreeka ja Portugal haldavad rahaühikuid eri viisil. Seetõttu on euro kui erinevaid riike hõlmav ühtne rahaühik oma olemuselt Dyeri sõnul problemaatiline juba loomise algusest alates. Kuid Euroopa eliiti kuuluvad poliitika üle otsustajad, kelle eesmärk oli muuta Euroopa „ühtsust“ veelgi laiemaks, jäid vaatamata euro loomisega seotud riskidele otsustuskindlaks, märgib Dyer.

Euroliidu eliit soovis põhja ja lõuna vahel valitsevaid suuri erinevusi kaotada varade suunamisega rikastelt riikidelt vaesemateni. Ometi ei toonud see tegevus kaasa muutusi vaesemate, peamiselt Vahemere piirkonnas asetsevate riikide majandusstruktuurides ega poliitilistes käitumismustrites, nendib Dyer.

Selle tõe päralejõudmine tekitas jõukamate riikide seas tema sõnul suurt vimma. Sarnaselt flaamidega Belgias on Põhja- Euroopas asuvad eurot kasutavad riigid kannatust kaotamas.

Dyeri väitel on suurte materiaalsete ressursside suunamised eri regioonide vahel võimalikud vaid juhul, kui inimesed mõlemal poolel tajuvad end mingi suurema ühise ettevõtmise osalistena.

„Kuid ei flaamid ega ka enamik tavalisi Euroopa Liidu kodanikke näe end selles valguses,“ ütleb Dyer.

Ta märgib, et Euroopa „identiteet“ on viimase poole sajandi jooksul üha enam ilmnenud ega ole lihtsalt fantaasia. Ometi ei ole see enamiku inimeste jaoks tema sõnul veel piisavalt tugevaid juuri alla saanud, nii et see oleks muutunud Euroliidu elanikele vaistlikuks identiteedi osaks.

Hiljutine Saksamaa valitsuse suur vastumeelsus finantseerida võlgades siplevat Kreekat olukorras, kus terve euro püsimajäämine oli ohus, näitab Dyeri sõnul, kui kehvad asjad tegelikult on.

„Kreeka kuulutab tõenäoliselt mõne aasta pärast välja pankroti, kuid euro rahaühikuna jääb püsima kuni järgmise suure majanduskriisini maailmas,“ kirjutab Dyer. Pärast seda euro tema arvates enam püsima ei jää, kui just Euroliitu kuuluvate riikide majanduspoliitikat ei suudeta allutada mõnele kõikvõimsale keskpangale. Seda võimalust peab Dyer siiski ebatõenäoliseks.

Tema sõnul on ilmnenud, et otsusega luua euro astuti samm liiga kaugele. Kuigi eurost pidi saama Euroopa ühendaja, ähvardab sellega seotud kriis nüüd hoopis Euroliidu fataalselt lõhki tõmmata. Ja kõik hea ning kasulik, mida eelnev mõõdukam Euroliit suutis endaga kaasa tuua, võib hoopis peagi kaduda, arvab Dyer.

Jaga |