Trahvimisest ja „Pealtnägijast"

ETV „Pealtnägijast" saime teada, et politseinikke sunniti trahve tegema isegi siis, kui kiirusemõõtja oli taatlemata. Miks ei võida nüüd nõuda, et kõik helkurita jalakäijad tuleb üles leida? Ja kui trahve küllalt ei kogune, süüdistataks politseinikke, et nad tööd ei tee?

Must stsenaarium: politseinik valibki välja vanu ja väeteid, kes ei jõua ära pageda, ning hakkab neid süüdistama. Kui julged end kaitsta, saad veel karistada ametiisiku solvamise eest.

Meil lähevad trahvid riigieelarvesse ja valitsus on huvitatud, et trahve oleks rohkem ja need oleks suuremad. Kuidas vaesem inimene neid maksab, praegust valitsust ei huvita. Riigikogus istuvad kuulekad kõrge sissetulekuga käsutäitjad ega mõtle sellele, et vaene trahvitav satub hätta. Näiteks rahvapensioni saajale on 300-eurone trahv üle mõistuse suur. Pole kuulnud, et meil võetaks trahvimisel arvesse sissetulekut. Nõukogude Liidus seda tehti ja trahvid olid mõistlikud.

Lihtsalt julmuseks võib nimetada ka vanemate trahvimist, kui nende alaealised lapsed suitsetavad. Lastevanematel on tänapäeval mõjutusvahendid nõrgad, aga koolikaaslased võivad teistega üheskoos suitsetamast keeldujat läbi kolkida. Miks mitte panna suitsetav alaealine paariks päevaks pimedasse kongi?

Olen „Pealtnägija" saatele tänulik mitmete ohtude eest hoiatamise pärast. Sageli aga olen ka mõelnud: miks „Pealtnägijal" ikkagi lubatakse mõningaid puudusi ja väärnähteid nii kõvasti ja ägedasti paljastada? Järeldus sai selline: saadet püütakse teha rahva silmis võimalikult usaldusväärseks, et eelseisvate valimiste puhul kasutada seda opositsioonierakondade maine mahakiskumiseks. Sellist ärakasutamist sisepoliitikas oleme võinud varemgi tähele panna.

K. RAEDLA, Põlvamaa

Jaga |