Alustagem inimesest, mitte liitumisest

ANDRES ELLAMAA,      09. jaanuar 2002


Vaid riik, mis ei tunnusta oma elanike õigust meditsiinilisele ja sotsiaalsele abile, võib jätta ratifitseerimata rahvusvahelise harta vastavad punktid, mis kõnelevad sotsiaalset kaitstusest, võitlusest kodutuse vastu ja õigusest eluasemele. Eestis nii juhtuski.

Kõrvalseisja, kes vaevub jälgima meie armulise seadusandja tegevust, võib märgata, et seadused, mis kehtestatakse, on kaht liiki. Ühed sellised, mis fikseerivad mingi iseeneslikult või ametnike tahtel kujunenud jaburavõitu olukorra ning annavad sellele seaduslikkuse värvingu. Teised kehtestavad teatud standardi, mille poole peaks püüdlema. Viimaste hulka peaks kuuluma ka seadus Euroopa Sotsiaalharta täielikust ratifitseerimisest.

Riigikogu unustas inimese

See seadus peaks olema garantiiks, et eestimaalane saaks elada nagu eurooplane. Hea küll, viletsamalt, kuid ometi väärikalt. Just nimelt väärikust see dokument rõhutabki. Ja just nimelt väärika kohtlemise garanteerimisest Riigikogu poolteist aastat tagasi keeldus, kui otsustas osa Euroopa Sotsiaalharta sätteid jätta ratifitseerimata.
Toona toimunud parlamentaarsetel väitlustel lükati ettepanek harta täielikust ratifitseerimisest tagasi üpris lihtsakoeliste ja ausameelsete kinnitusega, et niikuinii ei saa selle harta järgi elada ja selle nõudeid täita.
Seejuures unustati, et Eesti riik oli juba 1993. aastal kinnitanud oma head tahet ja võtnud endale kohustused, allkirjastades "Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti" ja sellega üheaegselt ka "Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakti". Eestis on mõlemad paktid jõustunud 21.01.1992. Terviktekstid on avaldatud 1993. aastal Riigi Teatajas nr 10 ja nr 11. Paktidest osavõtvad riigid, sealhulgas 1993. aastal ka Eesti, on kinnitanud, et need on õigusaktid, mis tulenevad inimisikule omasest väärikusest. Neis paktides tuginetakse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis avaldatud seisukohale, et vaba inimisiku ideaal, kellel on kodaniku- ja poliitiline vabadus ning kes ei tunne hirmu ega puudust, võib teoks saada ainult siis, kui luuakse tingimused, kus igaüks võib kasutada oma majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi.

Ületamatud raskused ongi nende ületamiseks

Mis siis on need ületamatud raskused, mis ei võimalda astuda sotsiaalpoliitikas teiste Euroopa-riikidega ühte sammu? Miks ei peaks Eesti riik tunnustama inimeste õigust õiglastele töötingimustele (Artikkel 2). Või õigust töötada ohututes ja tervislikes töötingimustes (Artikkel 3) ? Kas on palju nõuda ja saada õiglast töötasu (Artikkel 4) ja olla väärikalt koheldud töökohal (artikkel 26 ?
Vaielda võiks ju selle üle, mis on õiglane. Kas ikka on õiglane, et riigile kuuluva ettevõtte juht teenib miljoneid ja suutmatuse korral lahkub kuldse käepigistusega. Samal ajal, kui õpetaja või halastajaõde loeb sente, et palgapäevani välja tulla ?
Kui valitsevad erakonnad ei taha tunnustada laste ja noorte õigust kaitsele (Artikkel 7) ja õigust kutseõppele( Artikkel 10) siis on ju selge, kas nad on orienteerumas enamale kui tänase päeva kasule.

Pooliku hartaga Euroopasse?

Vaid riigis, kus ei tunnustata õigust meditsiinilisele ja sotsiaalabile (artikkel 13) ega hinnata sotsiaalse turvalisuse tähendust, on võimalik, et jäetakse ratifitseerimata harta 30. ja 31. artikkel, mis kõnelevad sotsiaalsest kaitstusest ja võitlusest kodutuse vastu ning õigusest eluasemele. Selle kõige ilmekaks näiteks on meie kasvavad ravijärjekorrad, skandaalid ühiselamute erastamise ümber ja tänavatel ning prügimägedel külmuvad kodutud. Viimaste jaoks on isegi mõeldud välja termin "asotsiaal" - unustades, et nad on samuti meie ühiskonna liikmed, nende eluolu on meie ühiskonna kätetöö ja lõppkokkuvõttes on nad meie ühiskonna väärtuse ja võimekuse mõõdupuu. Kodututele lastele ellujäämiskursuste korraldamise võib küll välja mõelda vaid erakordselt küüniline ametnik-aktivist.
Tõesti, nii mõnigi harta artikkel võib näida täitmatuna. Sotsiaalharta vaid osalise ratifitseerimisega on küllalt kindlalt osutatud Eesti sobimatusele Euroopa Liitu. Veel hullem, me oleme loobunud standardist, mida tunnustada ja mille poole püüelda. Suhtumine Euroopa Sotsiaalharta täielikku ratifitseerimisse näitab tegelikult, kuidas poliitikamees suhtub Eesti rahvasse tervikuna ja igaühte meist eraldi. Olgem valvsad ja tähelepanelikud. Suhetes Euroopa Liiduga tuleks alustada inimesest, mitte liitumisest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)