Rikkusest ja solvatud lapsehingest

Henn Lahesaare,      30. aprill 2003


Materiaalsest ebavõrdsusest meie taasiseseisvunud Eestis on räägitud palju. Lõpptulemus on ikka üks - pumba juures olijad (loe - ärimehed, osa riigikogulasi ja valitsusliikmeid) väidavad, et kõigil on haljale oksale jõudmiseks võrdsed võimalused.
Ega ikka ole küll. See pandi juba taasiseseisvumise algpäevil paika, mil ühtedele määrati üüratud palgad ning teistele sai osaks vabana virelemine. Aga sellel virisemisel pole mõtet, elu läheb ikka vanaviisi edasi. Tahan lihtsalt tuua näite, milleni selline ebavõrdsus viia võib.
Ühes Pärnumaa koolis toimus pidulik sündmus. Õpetaja manitses lapsi, et üritusele peab tulema pidulikes riietes. Otsis siis meie loo peategelane Maret koos emaga välja oma parimad rõivad ja suundus õhinal üritusele. Suur oli aga tüdruku ehmatus, solvumine ja hämming, kui õpetaja kähvas: "Maret, täna pidid sa ju kooli pidulike riietega tulema…!" Nuttes pöördus noor inimene ringi ja jooksis koju. Emal oli tükk tegemist, et tütart maha rahustada.
Kes andis õpetajale õiguse niimoodi last solvata ? Milline on pidulike riiete määr, aste ning kes selle kehtestab? Mida peavad tegema vaesemate vanemate lapsed? Kaua veel kestab selline karjuv ebavõrdsus? Lapsehinge ei tohi solvata, nende päralt on ju tulevik!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)