Planeering on ühiskondlik kokkulepe

KALEV KALLO,      28. veebruar 2007


Linnaplaneerimine ja arstiteadus on eluvaldkonnad, kus, vaatamata haridusele ja teadmistele, üritavad kõik kaasa rääkida. Ei tea, kuidas on meditsiiniga, ent linnaplaneerimises võib sekkumissoovi pidada igati asjakohaseks, sest planeerimisprotsess on ühiskondlik kokkulepe.

Muidugi tuleb osata diskussioonis väärikaks jääda ning ausa mängu põhimõtteid järgida.
Planeerimisprotsessis ristuvad vastandlikud huvid. Arendaja soovib oma krundile maksimaalset ehitusõigust, ent naaberkinnistul asuvas majas elav korteriomanik või köögiaknast merevaadet nautiv eramuperemees ei taha tema soovist midagi kuulda.

Kelle huvid ristuvad?

Loodusesõbrast linnakodanik keelaks igasuguse ehitamise ja asuks elama põhust onni ning muinsuskaitsja kulutaks terve linna miljööväärtuslikuks alaks. Poliitik pidurdab planeeringut seepärast, et linnas teostab võimu teine erakond. Seltside ja ühingute liikmed tõstavad häält, kuna neile tundub planeeringu avaliku arutelu koosolek parima paigana enda maksmapanekuks. Kinnisvaraarendaja loobib kolleegile kaikaid kodaraisse, sest ta ei või rahulikult pealt vaadata, et konkurendil hästi läheb. Siin võib näha planeeringute menetlemises kokku põrkavate erinevate huvide äärmiselt laia skaalat.
Vastandlike jõudude ühe mütsi alla koondamisega peab tegelema Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Selleks püütakse vihased vaenlased ühe laua taha koguda ning, ühelt poolt, arendaja tiibu kärpides, veenda vastaseid järeleandmistele. See tänamatu ja närvesööv töö algab paljudel juhtudel juba enne avalike aruteludeni jõudmist.
Planeerimisametis töötavad oma ala valdavad arhitektid, kes linna huvide eest seistes pälvivad osapoolte pahameele. Nii võibki avalikkuses kohata risti vastukäivaid süüdistusi. Arendajad kurdavad, et sellise totra planeerimisametiga pole võimalik asju ajada ning ehitusmahte piiratakse pahatahtlikkusest või, mis veelgi hullem, müütilisest saamahimust. Naabrid, kellele ei istu nende privaatsuse väikseimgi häirimine, kuulutavad linnaplaneerijad suisa rahvavaenlasteks ning kulutavad kaebustega kabinettide uksi, heites ametile ette kinnisvarategelaste huvidele allumist.

Miks peaarhitekt väsis?

Süüdistusi langeb vasakult ja paremalt, ning pole siis ime, kui viis aastat peaarhitektina töötanud Igor Volkov väsis ja lahkumisavalduse esitas. Hoolimata tema inimlikust soovist aeg maha võtta, suutis meedia konstrueerida vandenõuteooria, kus taas nähakse arendajate „karvast" kätt ning poliitilise juhtkonna häbitut survet.
Laveerimine erinevate osapoolte süüdistuste, linna arenguhuvide ning subjektiivsete tõekspidamiste vahel nõuab linnaplaneerijatelt head erialast ettevalmistust, ent veelgi enam oma rolli tunnetamist üldise arengumudeli suunamisel ning avaliku ruumi kaitsmisel nii ülepaisutatud ärihuvide kui ka naabrite ja mitteformaalsete survegruppide õigustamatute ootuste eest.
Planeerimisprotsess on ühiskondlik kokkulepe, mille saavutamist hõlbustavad erinevad normid ja dokumendid.
Tõdemus „ma tahan" või „mina arvan nii" pole otsuste langetamisel argumendiks. Kultuuriliselt foonilt projitseeruvatest peegeldustest, mida lahenduste hindamisel sageli peamiseks põhjenduseks peetakse, on siiski tähtsamad ehitusseaduses sätestatu ning üldplaneeringus fikseeritud otsused.

Tallinna üldplaneering on kahjuks ajale jalgu jäänud ega arvesta kiirete ruumiliste arengutega. Üha rohkem tuleb kehtestada üldplaneeringut muutvaid detaile. Esmapilgul võib see tunduda paradoksaalsena, ent kui asjasse süüvida, mõistame, et pole mõtet täht-tähelt järgida ajalooliselt murrangulistel aegadel langetatud otsuseid, kui avaliku ruumi vajaduste ja tõmbekeskuste niivõrd kiiret ümberformeerumist polnud võimalik ette näha.

Selguse toovad linnaosade üldplaneeringud

Olukorra lahendamiseks oleme kiirendanud uuele arenguruumile ja uutele nõudmistele vastava linnaosa üldplaneeringu väljatöötamist. Valmides tagavad need kõigi planeerimisdiskussioonis osalejate huvide argumenteeritud arvestamise. Hetkel on kehtestamiseni jõudnud Mustamäe üldplaneering. Tänavu jõuab kehtestamiseni ka Pirita üldplaneering, mille avalikkudel aruteludel esitati 45 muudatus- ja parandusettepanekut. Võrdluseks: Tallinna üldplaneeringu menetlemisel tehti parandusettepanekuid poole vähem.

See näitab, et avalikku diskussiooni võetakse varasemast märksa tõsisemalt ning inimesed taotlevad enda huvide kajastamist üldplaneeringu lõppdokumendis. Nii saavutamegi kõigi huvigruppide koostöös parima tulemuse. Loodan, et vastuvõetud üldplaneeringuid muutvaid detaile ei rakendata lähema viie aasta jooksul.

Kui tuleval ja ületuleval aastal kehtestatakse ka ülejäänud linnaosade üldplaneeringud, toob see kaasa vähemalt ajutise rahunemise planeeringuteprotsessis, mis muutub läbipaistvamaks, argumenteeritumaks ja kõigi osapoolte õiglastele ootustele vastavaks. Seni tuleb Tallinna Linnaplaneerimise Ametil ning seda kureerival abilinnapeal kuulda süüdistusi ühelt poolt linna arengu pärssimises, teisalt kogu Tallinna ehitusplatsiks muutmises. Ma ei looda taoliste vastukäivate ja põhjendamatute rünnakute lakkamist, ent üldplaneeringute kehtestamine toob endaga selguse ning menetlusprotsessi kiirenemise.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)