Kas üliõpilasesindus ikka peab apoliitiline olema?

Kesknädal avaldas täna ühe e-kirja ning Keskerakonna Noortekogu kutsus seepeale IRL-i noori kapist välja tulema.

Konkreetne avalikkuse ette kistud kiri, kus IRL-i Noorte Tallinna klubi esimees lahterdab üliõpilasi kohukesteks, eestlasteks ja venkudeks, on muidugi madal ja suisa hale. Mina astusin samuti jaanuaris TTÜ kaugõppesse õppima, millise klassifikatsiooni alla mina lähen?

Edit: TTÜ esinduse poolt paluti seda postitust veidi täpsustada. Eestlasteks, venkudeks ja kohukesteks lahterdamisega ei tegelnud muidugi mitte Karel Kundrats, vaid IRL Noorte Tallinna klubi esimees Sille Ader, kelle kiri see konkreetselt oli. Alguse sai asi sealt, et Karel rääkis eraviisiliselt matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilasnõukogu liikme Ken Veskiga, et see ergutaks oma teaduskonna õpilasi kandideerima. Ken Veski aga on Sille Aderi noormees. Sedapidi jõudsidki need jutud Sille Aderi sõnavara kasutades IRL-i listi.

Aga see selleks, las kaklevad. Väidetavalt ei ole Karel Kundrats otseselt ühegi erakonna noortekogul palunud kampaaniat teha.

Siin on aga hoopis olulisem teema. Kas üliõpilasesindus peaks olema poliitikakauge organisatsioon?

Ei pea.

Üle terve Euroopa on paljud üliõpilasesindused tugevalt poliitilised seltskonnad. Seal leidub nii erakondade kui ka nende noortekogude aktiviste, kuid ka palju neid, kes ennast esinduses tõestavad ja siis poliitilised valikud langetavad. Soomes näiteks on sotsiaaldemokraatlikud üliõpilased samuti enda organisatsiooni teinud. Nende kodulehel võis enne 2009. aasta esinduste valimisi täita ka lihtsa ankeedi, et nende nimekirjas enda kooli esindusse kandideerida. Samamoodi osalevad teised poliitilised noorteorganisatsioonid, ning keegi ei nurise.

Olgu, Soomega võrdlus on veidi kohatu, kuna sealpool toimib kogu see süsteem paremini, rahastamisest esindamiseni ja esindamisest protestiaktsioonide korraldamiseni.

Edukas esinduses toimub aktiivne debatt paljudel teemadel ning üliõpilasesindajad seisavad üliõpilaste huvide eest ka ühiskonnas laiemalt. Hoolimata politiseerituse astmest on esindustel enamasti ikka samad eesmärgid -  üliõpilaselu edendamine jms. Kindlasti võivad siia lisanduda poliitilised eesmärgid, ja selles ei ole midagi halba.

Halvaks muutub asi siis ja ainult siis, kui kusagilt ilmub mingi seltskond, kes leiab, et esikohal on päevapoliitika, mitte üliõpilas- või hariduspoliitika. Need vennad võib vardasse ajada.

Hästi toimiv üliõpilasesindus on iseseisva mõtlemise ja tegutsemise arendamiseks ideaalne keskkond, ning poliitilisel areenil enda koha leidnud üliõpilasi sealt tõrjudes suurendatakse veelgi nende kapseldumist omaenda väikesesse peegelseintega mulli, kus tekib aina suurenev risk, et ainsaks mõjutajaks ja kasvatajaks jäävad erakond ja ühiskonnast krooniliselt võõrandunud formaalharidussüsteem.

Alles see oli, kui haridusminister poliitnoored enda erakonna noorteorganisatsiooni eeskujul veelgi enam erakondade kahurilihaks muuta otsustas, ning õiguskantsler välja ütles, et senikaua, kuni parteide noorteorganisatsioonid kujundavad üha uusi JOKK-kultuuri esindajaid, ei ole lootustki, et katkeksid R- või K-skeemid ning ühiskonnas tekiks olulisel teemadel sisuline arutelu.

Haridusminister töötab enda tegevusega otseselt õiguskantslerile vastu. Poliitiliselt ennast määratlenud noorte demoniseerimine üliõpilasesinduses ning nende tõrjumine, nimetamine kohukeseks, venkuks või eestlaseks, teeb seda teises raamis, kuid sama räigelt.

Eestlastele tunduvad deemonid meeldivat - neid on vaja, sest muidu pole kellegi vastu olla. Kunagi saame me terveks.

Vist.

GERD TARAND, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige

Jaga |