Pöördumine Eesti patriootide poole

Juba palju aastaid olen murelikult ja hingevaluga jälginud oma rahva järjest kiirenevat liikumist Eesti juhtide poolt ihaldusväärseks räägitud, kuid tegelikult petlikuks ja surmatoovaks muudetud rumaluse ühesuunalisel teel.

Juba palju aastaid olen püüdnud eelnimetatule vastu seista, kuid eestlaste järjest suurem ja kõikehaarav rumalus, põhjendamatult liigne iseteadlikkus ja oma naba imetlemine on minu vastuseisu naeruvääristanud.

Agressiivse rumaluse vastu

See, et üks tavaline eestlane on rumal, pole mulle üllatus. Kõige valusam tähelepanek on, et taasiseseisvumisest saati on meil erilise hooga hakanudlevima eestlaste agressiivne rumalus, mis on tavalise rumaluse kõige ohtlikum, nn. katkuline vorm.

Kas on ühel patrioodil mõtet säärase katku vastu üldse võidelda? Ega ole tõesti. Aga mina võitlen. Järelikult olen ka rumal? Ju vist? Rumalus võitleb rumaluse vastu? Ju vist?

Mida ma rumalatele ette heidan? Peamiselt seda, et nad elavad kogu oma elu silmaklappidega. Nad ei viitsi ja tõenäoliselt ei oskagi enam oma peaga mõelda eestlust säilitaval tasemel. Loogilisest mõtlemisest rääkimata. Ei taheta-viitsita-osata järeldusi teha ja ainuõiget käitumisteed leida. Tänaste noorte enamuse elumõte kõigub kolmel lekkival alusel: võimalikult kerge raha, perversne seks, elu ilusaks muuta võimaldav seisund (alkohol, narkootikumid). Erandid olgu siinjuures vait!

Seda nuttu ja hala võiks jätkata nädalaid, kuid, aastaid. Kas oleks sellest kasu? Ega vist? Eluloojangule jõudnuna ja kodukandimehe Julius Kuperjanovi eeskuju järgides tahaksin endast (ja endasugustest patriootidest) maha jätta kasvõi mingisugusegi märgi. Eestluse jaoks positiivset märki jätta Eesti juhid ja valitsejad mul kohe kindlasti ei luba. Nad on reeturi kolm tilka verd ammu ära andnud, lootuses enda elu lõpuni elada rumalate eestlaste arvel karistamatult ja külluses kohalikus Eedeni aias.

Olen üks leppimatuist

Olen üks neist, kes sellega ei lepi, vaid püüab mingitki õigust ja õiglust taastada või ülekohut natukenegi heastada. Kas selleks tuleks taas moodustada Eesti Päästekomitee? Varivalitsus? Luua mingi rahvaalgatuslik tribunal, kes teeks kindlaks need võimu juures olijad, kes aastate jooksul teadlikult meie põhiseadust on rikkunud, Eestimaad ära kinkinud, rahvalt varastanud? Kui õige teeks kindlaks igaühe süü, võtaks tal nööbist ja päriks karmilt aru?

Hakkaks pihta Eesti riigile ja rahvale kõige suuremat kahju teinutest, keda minu andmetel on mõnisada, ja teeks vahekokkuvõtted olulist kahju teinud inimeste karistamisega, keda minu andmetel on mõni tuhat. Hoiatuseks neile, kes ei hoolinud varem, ei hooli praegu ega kavatsegi hoolida Eesti Vabariigi põhiseadusest, oma kaaskodanikest, eestluse tulevikust …

Kirjanik Rudolf Rimmel otsustas minna Euroopa Liitu astumise protestirajal oma märtriteed. Olgu muld talle kerge… See tee oli tema valik. Mina olen valinud Bornhöhe “Tasujas” kirjeldatud tee. Seegi lõppes kurvalt, kuid mingisugunegi võimalus lõpptulemust muuta on siiski olemas … Kahjuks olen üksinda eikeegi, paremal juhul oma rumala rahva naerualune.

Üleskutsumine

Praegu aga olen ärataja, vilemees, lokulööja, tõrvikukandja, märguandja. Ja see on tõenäoliselt mu viimne appikarje: Eesti patrioodid! Advokaadid, juristid, sõjamehed, ärimehed-rahamehed, lihtsad inimesed! Need, kes ei taha istuda õnnetuna käed rüpes ja vaadata kuulekalt, kuidas eestlased teistele kõigiti meeldida püüdes oma tulevikku hävitavad. Kirjutage, meilige või helistage mulle, mida teie ette võtaksite. Minu kontaktandmed:

62034 Tartumaa, Kambja, Järve tn. 2

Tel. 58182101

e-mail hk52@hot.ee

Valiksin minuga ühendust võtnute seast algatusrühma, mille kutsuksin kokku jaanipäeva paiku ja mis ajaks Eesti asja edasi nii, et saaksin teatepulga üle anda endast võimekamale ja targemale patrioodile.

Et võiksin uhke ja rahuliku südamega surmale vastu astuda, mitte aga häbistatuna ja alandatuna tasapisi kustudes vegeteerida.

HEIKI KORTSPÄRN, parteitu pensionärist patrioot

Jaga |