Piketty: vajame üle-euroopalist võlgade konverentsi

Piketty väidab intervjuus, et ükski Euroopa riik ei tohiks olla praeguse seisu tulemuse üle õnnelik; konservatiivsed riigid eesotsas Saksamaaga on hetkel lõhkumas Euroopa ideed, ilmutades oma võhikliku suhtumist Euroopa ajalukku. Ehkki teadlane toob välja, et sakslased on oma ajalooga leppinud, siis see ei puuduta sugugi võlgade tasumise aspekti ning sakslased peavad arvestama, et riigivõla osas on nii Suurbritannia, Saksamaa kui ka Prantsusmaa olnud samasuguses seisus kui Kreeka täna.

Esimene õppetund on Piketty sõnul seega selline, et tegemist ei ole täiesti uue situatsiooniga. Teiseks peavad nii Berliin kui Pariis arvestama, et võlgade tasumiseks on riigil enam kui vaid üks võimalus, vastupidiselt sellele, mida praegu väidetakse Kreeka valitsusele ja rahvale.

Saksamaa oma ajaloos ei ole tasunud täies ulatuses välisvõlga ei pärast esimest ega teist maailmasõda. Samas on alati nõutud võlgade tasumist teistelt – 1870. aastal pärast Prantsuse – Preisi sõda nõuti reparatsioonid prantslastelt täies mahus sisse. Järelikult, kui Saksamaa üritab hoida moraalset üleolekut teiste riikide suhtes võlgade tasumise küsimuses, siis tegelikult ei ole tal teiste suunas õigust näppu viibutada.

Piketty toob näited kahest võimalusest riigi võlaseisundist väljumiseks. Esimene võimalus on näide Briti impeeriumist 19. sajandil pärast kulukaid sõdu Napoleoniga. Britid maksid oma võlad tänu rangetele eelarvemeetmetele – sama meetod, mida nõutakse täna Kreekalt –, aga see võttis enam kui 100 aastat. Kogu selle aja maksid britid igal aastal 2–3% SKP-st, mis moodustas suurema osa kui samaaegsed kulutused haridusele. Selline lahendus ei tohiks majandusteadlase hinnangul rakenduda tänapäeva maailmas.

Teine meetod – nagu tõestas Saksamaa 20. sajandil – on tunduvalt kiirem, koosnedes põhiliselt kolmest komponendist: inflatsioon, spetsiaalne maksustamine erasektori jõukusele ning võla leevendusmehhanismid.

Seega Saksamaa „majandusime“ põhines olemuslikult nendel meetmetel, mida Kreekale täna ei võimaldata. Pärast sõja lõppu 1945. aastal oli Saksamaa võlg 200% SKP-st ning 10 aastat hiljem ainult 20% SKP-st. Nii kiiret võlataseme vähenemist ei oleks olnud võimalik saavutada ainult läbi fiskaalse distsipliini meetmete rakendamise. 1953. aastal kustutati 60% Saksamaa välisvõlast ning sisemised võlad restruktureeriti. Piketty väidab, et selline liitlaste käitumine ei tulnud moraalsetest põhjendustest (süü Esimese maailmasõja rangete reparatsioonide pärast, mis viisid Teise maailmasõja puhkemiseni), vaid hoopis ratsionaalsetest poliitilistest ja majanduslikest otsustest. Ei tohi nõuda, et uued põlvkonnad maksaksid aastakümneid oma vanemate vigade eest.

Piketty märgib, et kreeklased on teinud kahtlemata suuri vigu, sh valitsus võltsis ametlikke andmeid kuni 2009. aastani. Kuid noored kreeklased ei vastuta nende vigade eest rohkem kui noored sakslased 1950. ja 1960. aastatel. Seega peab Euroopa vaatama tulevikku, sest Piketty hinnangul on kogu Euroopa rajatud tulevikku investeerimise põhimõttele.

Võrdlused sõjajärgse ajaga toob Piketty välja eelkõige eesmärgiga rõhutada 2008/2009 finantskriisi tagajärgede tõsidust. Tegemist oli suurima kriisiga pärast 1929. aastat – Kreeka majandus langes 2009 ja 2015 vahelisel ajal 25%,  mis on võrreldav Saksa ja Prantsuse majanduslangusega vahemikus 1929/1935.

Kreeka eurotsoonist lahkumise kohta arvab Piketty, et kui hakatakse riike ükshaaval välja viskama, siis väheneb usaldus ja enesekindlus süsteemis tervikuna. Finantsturud pöörduvad  koheselt järgmise riigi vastu ning algab pikk agoonia periood, mille jooksul ohverdatakse Euroopale iseloomulik sotsiaalne mudel, demokraatia ja ka tsivilisatsioon konservatiivsete ja irratsionaalsete kasinusmeetmete altarile.

Võlakriisi lahenduseks pakub Piketty välja konverentsi kõikide Euroopa võlgade üle analoogselt Teise maailmasõja järgse ajaga. Võla restruktureerimine on vajalik mitte ainult Kreekas, vaid veel mitmes Euroopa riigis. Pärast 6 kuud läbipaistmatuid läbirääkimisi Ateenaga on endiselt laual Eurogrupi pakkumine, milles oodatakse, et Kreeka tasub oma võlad 30-40 aastaga ning jõuab 4% eelarve ülejääki (1% 2015. aastal; 2% 2016. aastal ja 3.5% 2017. aastal). Piketty hinnangul on selliste eesmärkide seadmine naeruväärne ning lükkab vajalikku debatti ainult edasi.

Kantsler Angela Merkelile saadab Piketty sõnumi, et need, kes ajavad täna Kreeka eurotsoonist välja, lõpetavad ajaloo prügikastis. Ning kui Merkel tahab panustada Euroopa ideesse võrdväärselt Helmut Kohliga, kes viis läbi Saksamaa (taas)ühendamise, siis peab ta läbi suruma lahenduse Kreeka küsimusele ning koos sellega ka Euroopa võla teemalise konverentsi, et riigid saaksid alustada puhtalt lehelt, koos uuenenud ning kindlasti rangema fiskaaldistsipliiniga.

Lühendatult refereerinud Ulrika Karu

Tõlkijalt: Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty (44) on Pariisi Majanduskooli professor ja üks asutajatest. Tal on  doktorikraad majanduses ning ta on töötanud USAs Massachusettsi Tehnoloogiaülikoolis (MIT).

Tema peateosest „Kapital XXI sajandil” on saanud rahvusvaheline bestseller, mille ilmumisest alates peetakse Pikettyt üheks mõjuvõimsamaks ökonomistiks maailmas. Raamatus on keskendutud kapitali akumuleerumisele ja sellega seotud ühiskondlikele pingetele. Piketty väidab, et praegune majandussüsteem toodab märksa suuremat varanduslikku ebavõrdsust, kui seni arvatud, ning nõuab selle efektiivseks leevendamiseks tugevat heaoluriiki, vara astmelist maksustamist ja suurt astmelist tulumaksu.

Raamatule on ilmunud mitu retsensiooni kultuurilehes Sirp, lisaks on 14.11.2015 Sirbis ilmunud Aro Velmeti intervjuu teadlase endaga.

Toimetuselt: Sel ajal, kui Ulrika Karu refereering Kesknädala trükiprotsessis keerles, jõudis Die Zeit’i täielik intervjuu Pikettyga ilmuda Kaur Kenderi juhitud blogis nihilist.fm.

Jaga |