Nädala juubilar FRYDERYK CHOPIN 200

Chopin on olnud üks mõjukamaid ja tuntumaid heliloojaid klaverimuusika vallas ning teda on nimetatud ka „teiseks Mozartiks" - oma esimesed kaks poloneesi kirjutas ta 7-aastaselt. Mozartist aga erineb ta oma stiililt -   kui Mozarti muusika on kui tulesäde ja päikesekiir, siis Chopini iseloomustavad romantilisus ja õrnus, tema hilisemaid teoseid aga sügav sisemine kurbus.

Muusiku isa, prantslane Nicolas Chopin saabus nooruses Prantsusmaalt Poolasse ja võttis koos poola patriootidega osa Poola vabadusvõitlusest. Pärast mässuliste lüüasaamist jäigi ta Poolasse ning töötas õpetajana. Kutsutud Zelazowa Wola krahvi lapsi õpetama, tutvus ta krahvi kauge sugulase Justyna Krzyżanowskaga, ning abiellus poolatariga. Peale väikese Fryderyki sündi koliti Varssavisse, kus pereisa töötas lütseumis prantsuse keele ja kirjanduse õpetajana.

Muusik Chopini anne avaldus varakult. Vähe sellest, et ta oma esimesed helitööd kirjutas seitsmesena, oma esimese klaverikontserdi andis ta 8-aastaselt, tekitades sellega Varssavi kõrgemas seltskonnas suurt furoori. Toonane ooperiprimadonna Angelica Catalani kuulutas poisile kuulsusrikast tulevikku ja kinkis talle kella, millel graveering „Madame Catalani à Frédéric Chopin âgé de dix ans".

Chopini esimeseks professionaalseks klaveriõpetajaks oli Wojciech Zywny, kes juhendas teda aastail 1816-1822. Kui noor virtuoos sai 12-aastaseks, loobus Zywny teda õpetamast, teatades, et ei suuda imelapsele enam midagi enamat anda. Tänu krahv Antoni Radziwilli soosingule ja oma kaunile välimusele ning peentele maneeridele võeti Chopin kõrgemasse seltskonda avasüli vastu ning talle avanesid võimalused käia maailmakuulsate muusikute kontsertidel Berliinis, Dresdenis ja Prahas.

1826. aastal astus Chopin Varssavi konservatooriumisse, kus õppis kolm aastat helilooja Jozef Elsneri juures kompositsiooni. See õppejõud kirjutas muu hulgas tema eksamilehele, et „Fryderyk Chopin on muusikageenius".

1830. aastal sõitis Chopin välismaale kontserte andma ja enam Poolasse tagasi ei tulnud. Tema äraolekul algas Poolas ülestõus ja omaksed palusid tal ohutuse mõttes jääda Pariisi.

Chopin kannatas kogu edasise elu depressiooni all, mille üheks põhjuseks kujunes koduigatsus, teiseks aga 1830-ndate lõpul lahvatanud armastus prantsuse kirjaniku ja feministi, Dudevanti parunessi Armandine Aurore Lucille Dupini vastu (maailm tunneb seda naist pseudonüümi George Sand järgi).

Paljud leiavad, et just armuromaan George Sandiga oli Chopini varajase surma põhjus. Kümmekond aastat kestnud suhe tõi Chopinile kindlasti rohkem kannatusi kui õnne ja rõõmu. 1837. aastal oli tal esimene tuberkuloosiatakk.

Suhteaastad George Sandiga olid Chopini jaoks täis nii moraalseid kui ka füüsilisi kannatusi. George Sand oli tuntud oma epateeriva välimuse ja eluviisi poolest - ta kandis meesterõivaid ja rääkis madala häälega. Tal oli koletu kogus partnereid, kusjuures nendeks polnud mitte ainult mehed, vaid ka naised. Kõik see pani romantilise hingega Chopini kannatama.  Fryderyki tervis halvenes lausa silmanähtavalt eriti Mallorca saarel veedetud ajal. Viimase naela muusiku kirstukaande lõi aga George Sand 1847. aastal, lõpetades oma suhted Chopiniga. Suurfeminist ise on öelnud, et ta oli Chopinile mitte niivõrd armuke, kui just põetaja ja sõber.

Soovides leida vaheldust Pariisile ja oma tutvusringkonda laiendada, sõitis Chopin 1848. aasta aprillis Londonisse, et kontserte anda ja õpetada. See sõit sai talle saatuslikuks - väga intensiivne seltskonnaelu, edukad kontserdid, Inglismaa niiske kliima ja üha tihenevad haigushood hävitasid jõuvaru täielikult. Saabunud tagasi Pariisi, jäi ta lõplikult haigevoodisse ja suri 17. oktoobril 1849.

Fryderyk Chopini matusele kogunes mitu tuhat tema loomingu austajat. Vastavalt lahkunu soovile saadeti tema süda Varssavisse, kus see müüriti Püha Risti kiriku sambasse. Matustel kandsid tolle aja parimad muusikud ette Mozarti „Reekviemi" - Chopin oli pidanud Mozartit mustermuusikuks ja see reekviem oli tema lemmikteos.

IVARI VEE

Jaga |