Kui kingsepp küpsetab pirukaid ja pagar parandab kingi

Riigikogu võttis 22. mail vastu uue kutseseaduse. Paraku ei paranda see olukorda ega luba seda ka lähemas tulevikus. Aprillis, enne seaduse vastuvõtmist Postimehele saadetud artikkel ei  ilmunud. See ei jõudnud ilmuda ka Kesknädalas. Kuid  esitatud seisukohad ja argumendid said siiski õigeaegselt ja põhjalikult teatavaks tehtud Riigikogu juhtkonnale ja seadust menetlevale komisjonile TALO, Eesti Inseneride Kutseliidu ja käesoleva artikli autori pöördumiste ja kohtumiste kaudu, kuid seadus sellest vastuvõetavamaks ei muutunud.  Nüüd jääb üle püüda pöörduda uuesti avalikkuse poole ja loota, et Vabariigi President seda seadust välja ei kuuluta, vaid soovitab selle anda ettevalmistamiseks ja rakendamiseks Sotsiaalministeeriumile, kuhu see seadus oma olemuselt ning Vabariigi Valitsuse seaduse ja Sotsiaalministeeriumi põhimääruse järgi kuulub. Ehk hakkavad siis asjad kiiremini ja õiges suunas liikuma.

 Kutsed on nii materiaalsed kui ka intellektuaalsed

Eestis kehtib alates 1994. aastast kord, mille kohaselt kutse- ja kõrgkoolid võivad anda lõpetanutele vaid õppekava läbimist tõendava haridusdiplomi.  Seni kehtiva kutseseaduse kohaselt võis lõpetanu taotleda kutse saamist  alles vähemalt kahe aasta möödudes ning pidi sooritama vastava katse. Selle korra kohaselt on pärast 1994. aastat kutse saanud vähem kui üks protsent kõrgkoolide lõpetanutest ning ka muude koolide lõpetanud on jäänud valdavalt kutseta. Kõrgkoolide osas ulatub selle aja jooksul kutseta jäänud lõpetanute arv tagasihoidlike arvestuste järgi vähemalt saja tuhandeni. Tööturul ei ole kutseta isikul tõendatud kutsest tulenevaid õigusi ning haridussüsteemi tööelu-eelne aste töötab koolilõpetajate ja tööturu seisukohast tühikäigul. Seadus oli vaja ümber teha ja haridussüsteemi tühikäik kiiresti lõpetada. Paraku ei erine nüüd vastu võetud Kutseseadus selles osas oluliselt eelmisest.

Iidsetest aegadest on teada, et mis tahes keerukama töö tegemiseks läheb vaja vastavaid teadmisi, oskusi ja vilumusi, mis üheskoos moodustavad  kutse ehk kvalifikatsiooni. Selle olemasolu tõendab kutsetunnistus või -diplom. See kord sai aluse juba 1939. aastal – siis Rahvasteliidu, hiljem ?RO juures asuva Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitusest kutsehariduse kohta. Kutsed hõlmavad mitte ainult materiaalseid töid, vaid ka intellektuaalseid, ning isegi professor on tegelikult kutsenimetus. Seda korda on arendatud mitme hilisema ILO konventsiooni kaudu. Neist tähtsaim on „Inimressursside arendamise konventsioon“ C142 (1975), mis  käsitleb kutsealast korraldamist riigis ja kutseõppe osa inimressursside arengus. Eelpoolmärgitud konventsiooniga liitub soovitus R195 (2005) „Inimressursside arendamise soovitused. Haridus, koolitamine ja elukestev õppimine“. Selle soovituse kohaselt peab ka täienduskoolitus andma lõpetanutele täiendava kutsekvalifikatsiooni. Euroopa kõikides nn vanades riikides korraldatakse kutseharidust ja kutsete andmist vastavalt nendele kokkulepetele.

 Olukord Eestis

Eesti on ILO liige alates 1921. aastast ning oli enne sõda ratifitseerinud peaaegu kõik selle konventsioonid. Olles vahepeal okupeeritud, ei saanud ta ILO töös osaleda, selle konventsioone ratifitseerida ja soovitusi rakendada. Siiski täideti nende dokumentide nõudeid ja soovitusi põhimõtteliselt ka Eesti territooriumil, sest N Liit oli need vastu võtnud. Sestap tollane kõrgharidus tunnustataksegi Euroopa Liidus ja nüüd ka Eestis magistritasemel olevaks.

Taasiseseisvumise järel taastas Eesti oma ILO-liikmelisuse ning ratifitseeris vahepealsed tähtsaimad konventsioonid. Paraku konventsioon C142  nende hulka ei sattunud. Selle on ratifitseerinud peale nn vanade Euroopa riikide 1993.–1994. aastal ka peaaegu kõik endised Nõukogude liiduvabariigid. Kuid mitte Eesti!

ILO reeglite järgi oma tööturukultuuri kujundanud maades on normaalne, et algse kutse saab inimene kohe pärast kutse- või kõrgkooli lõpetamist. Selleks on õppekavades piisavalt praktikat. Täiendusõpe võimaldab  saada täiendavaid kutseid, mille tulemusel inimese võimalused tööturul suurenevad ning tema tööjõu hind tõuseb. Täiendavad kutsed on elukestva õppimise esmane mootor. Kutsete ja kvalifikatsioonide paindlik süsteem on turumajandusliku tööturu funktsioneerimise peamine tegur. Selle süsteemi kaudu toimub ka tööturu struktureerimine, uurimine ja prognoosimine.

Seevastu Eestis 1994. aastal haridustegelaste initsiatiivil sootuks lõpetati kutsete andmine koolide lõpetamisel, ehkki see on vastuolus nii siis kehtinud kui ka praegu kehtiva haridusseadusega. Uue olukorra seadustamiseks oli vaja koostada kutseseadus. Kaua ei suudetud kokku leppida, mida see peaks sisaldama, kuidas võiks toimida ja kes peaks selle koostama.

Kutseseaduse sünd

1997. aastal hakati kutseseaduse aluseid koostama tollases Tööstuskojas. Sealt rändas see Haridusministeeriumisse, siis Sotsiaalministeeriumisse, ning 2000. aastal võeti Riigikogus vastu täiesti originaalne Eesti Kutseseadus. Hoolimata eelnõu koostamises osalenud  TALO ja Eesti Inseneride Kutseliidu jm organisatsioonide seisukohtadest ja ettepanekutest oli loobutud nõudest ja isegi võimalusest, et õpilastele ja üliõpilastele antakse kutse saamiseks vajalik ettevalmistus õppimisajal.  Kutse saamise eelduseks jäi seadusesse õppimisjärgse vähemalt kaheaastase erialase töö nõue. Seadus oli meelepärane haridustegelastele, sest haridussüsteemilt  võeti tülikas kohustus ning kadus vastutus töötulemuste eest, mida muidu kontrollis iga lõpetanu suhtes sõltumatu komisjon. Ehkki tööturu korraldamine on Sotsiaalministeeriumi ülesanne,  jäi seaduse rakendamine tegelikult Haridusministeeriumi hoolde ning sinna anti 2003. aastal haridus- ja kultuuritegelaste initsiatiivil ka kogu kutsete omistamise korraldamine.

Riik peab vastutama

Kutseseaduse ideoloogid olid seisukohal, et kutseid omistav süsteem ei tohi olla riiklik, ehkki ILO põhimõtete järgi peab riik vastutama tema territooriumil välja antud kutsete pädevuse eest.  Oma seisukoha rakendamiseks nähti seaduses ette ja loodi kutsete alase töö korraldamiseks eraõiguslik Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus, käibenimetusega Kutsekoda. See sai riigilt vajalikud vahendid  ja hakkas looma seaduse rakendamiseks kutsenõukogusid ja kutseid omistavaid organeid, koostama kutsestandardeid ja korraldama kogu süsteemi tööd. See oli tõeliselt suur töö, mis kestab tänini ja mille lõppu pole näha. Kutsekoja koduleheküljelt võisime 17. aprillil lugeda, et loodud on 16  kutsenõukogu, tegutseb 87 kutseid omistavat organit, on kinnitatud 669  kutsestandardit 319 kutsele ning on väljastatud 30 374 kutsetunnistust.  Peamine hulk kutsetunnistusi on välja antud töölistasemetel.

Milles seisneb probleem?

Probleem seisneb selles, et pärast 1994. aastat kõrghariduse saanutest on Kutsekoja kaudu saanud kutsediplomi vähem kui üks protsent hinnanguliselt vähemalt sajast tuhandest kutseta kõrgkooli lõpetanust. Ka muudel tasemetel ei ulatu see protsent kuigi kõrgele.

Niisugune olukord on tööturule paisatud kutseta inimeste, tööturu enda ja ühiskonna jaoks tõeline katastroof. Mis maksab jutt, et meie koolid annavad hea hariduse ja et kutsete süsteem on oma aja ära elanud, kui mujal see süsteem kehtib ning Eesti kõrgkoolide poolt välja antud ja ainult mingi õppekava läbimist tõendavatel haridusdiplomitel pole kaalu isegi Eesti tööturul, rääkimata välismaisest. Samasugune on olukord täiendusõpet tõendavate dokumentidega. Eesti majandusel on sellisest olukorrast kasu olnud vaid sellepoolest, et meie koolide lõpetanud ja teised kutsetunnistuseta inimesed ei saa välismaal oma tegelikule tasemele vastavat erialast tööd ning peavad kodumaal sama tööd tehes leppima väiksema palgaga.

Paneb imestama, kui vähe on meil inimesi, kes sellest aru saavad ja räägivad. Nauditakse kiidukõnesid meil antavale massilisele, kõrgele ja heale haridusele ning ollakse rahul sellega, et suur õppijate arv on tõstnud Eesti inimarengu taseme poolest maailmas kõrgemale, kui seda muidu oleksime. Jäetakse tähelepanuta, et peaaegu  kõigi meie õppijate tööelu-eelsed õpingud lõpevad nende jaoks peamise eesmärgi saavutamiseta – ilma kutseta, järelikult  selle saamiseks vajalike oskusteta. Kutse saamiseks peavad nad edasi õppima ja tegema katsed kutse saamiseks omal käel. Koolituseks kulutatud raha ja vaev on raisatud tühja. Ning tööturg ei toimi, sest kutsed ja kvalifikatsioon on tööturu struktureerimise, uurimise, prognoosimise ja toimimise peamised eeldused.

Kutsete süsteemi tegeliku eiramise tõttu töötab Eesti haridussüsteem erialaste oskuste andmise seisukohast tühikäigul ega vastuta oma tegevustulemuste eest.

Kus on väljapääs?

Väljapääsuks on  kutseseadus, mis vastab ILO nendele konventsioonidele, mis on Eestis ratifitseerimata, ja nendele lisaks antud soovitustele kutsete omistamise kohta koolide või täienduskoolituse lõpetamisel. Selleks on esmalt vaja ratifitseerida inimressursside arendamise konventsioon C142 ja viia nii kutseseadus kui ka muud õigusaktid sellega vastavusse. Siis võime tööturu küsimustes jõuda teiste riikidega samale tasemele ja edasi minna Euroopa Liidu direktiivide alusel nendega koostöö arendamise teed. Selleta on kutseseaduse koostamine nagu niisuguse maja ehitamine, millel puudub vundament.

Kutsed ja kvalifikatsioon on ennekõike tööturu instrumendid. Sotsiaalministeeriumi koosseisus on selleks mitukümmend inimest, lisaks veel Tööturuamet. Kuid tegelikult esitas uue  kutseseaduse eelnõu jällegi  Haridus- ja Teadusministeerium (HTM). Ning veelgi enam – seaduse kohaselt on see ministeerium ka edaspidi kutsete süsteemi arendamist ja rakendamist korraldavaks asutuseks (?6 ja ?7). Lisaks sellele on seaduseelnõu kohaselt HTM edaspidi ka kogu sellealase tegevuse riikliku järelevalve teostaja (?23), järelikult iseenda tegevuse kontrollija, kuigi tal ei ole tal mingeid tööturu korraldamise alaseid funktsioone ega koosseisu. Tegelikult on kogu sellealane tegevus antud kirju koosseisuga eraõigusliku Kutsekoja korraldada, kuid nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt peab kutsete omamise ja pädevuse eest vastutama riik.

Ka seaduses endas ei ole peale elukauge sõnadeveeretamise peaaegu midagi uut. Alles alates 2011. aastast nähakse ette anda algse kutse saamise võimalus kooli lõpetamisel, kui õppekava on akrediteeritud ja vastab kutsestandardile,  ning (sic!) arvestada haridust tõendavaid diplomeid kutsediplomitena. Seadus ei käsitle täiendusõppe kaudu täiendavate kutsete saamise võimalusi ja vajadust, sest see on elukestva õppimise peamine stiimul. Samuti ei käsitle seadus neid, kes on vahepeal koolid lõpetanud, kuid kehtiva seaduse või seadusetuse tagajärjel kutseta jäänud. Seoses sellega võib seadust pigem nimetada katseks mätsida tehtud katastroofilised vead kinni ja lükata nende parandamine  määramatusse tulevikku.

Peaaegu sama lugu on tööjaotusega Riigikogus. Töösuhteid reguleerivad seaduseelnõud kuuluvad sotsiaalkomisjoni töövaldkonda. Sinna pidanuks  kuuluma ka nimetatud seaduseelnõu menetlemine, kuid oli  kultuurikomisjoni menetleda.

Kokkuvõtteks

Selleks et lõpetada meie haridussüsteemi tühikäigu jätkumine, ja saada põhimõtteliselt uus kutseseadus, on vaja esmalt ratifitseerida ILO inimressursside arendamise konventsioon C142 ja viia ellu selle juurde kuuluvad kutsehariduse alased soovitused ning asuda uue kutseseaduse versiooni koostamisele, nüüd juba tööturu korraldamisega tegeleva Sotsiaalministeeriumi juhtimisel. Selles peavad tööjõu tarbijate – tööandjate – esindajate kõrval osalema võrdselt tööjõu enda esindajad – kutseliidud, ametiühingud ja üliõpilaste organisatsioonid – ning Riigikogus peaks seda seadust menetlema sotsiaalkomisjon. Kõige selle tulemusel peaks  haridussüsteem ükskord ometi saama kohustuse hakata täitma tööturu ja ühiskonna esmast  vajadust – andma õppuritele ettevalmistust kutsete saamiseks koolide lõpetamisel. Ning seaduse äärmiselt visad virtuaalteadlastest ideoloogid peaksid arvestama küberneetika isa Norbert Wieneri enam kui poole sajandi vanust hoiatust, et ühiskond ei ole homöostaatiline süsteem ning seda ei ole võimalik küberneetiliselt juhtida. Muide – nad pole esimesed, kes sellega alt lähevad.

Kuid miks peab kogu Eesti seda nendega kaasa tegema?

[esiletõste]  Eesti oli enne sõda ratifitseerinud peaaegu kõik ILO konventsioonid. Olles vahepeal okupeeritud, ei saanud ta ILO töös osaleda, selle konventsioone ratifitseerida ega soovitusi rakendada. Siiski täideti nende dokumentide nõudeid ja soovitusi ka Eesti territooriumil, sest N Liit oli need vastu võtnud. Sestap tollane kõrgharidus tunnustataksegi Euroopa Liidus ja nüüd ka Eestis magistritasemel olevaks.

HEINO LEVALD, tehnikakandidaat, majandusdoktor

Eesti Inseneride Kutseliidu asutajaliige ja esimees 1993–2002

Jaga |