Elu nagu absurditeater – ikka kindlalt edasi...

 Valimistega seotud erakondade mudamaadlus peaks olema möödas. Süüdistused, võidud-kaotused, valed, lubadused, ülepakkumised, enesekiitus, vastaste materdamine ja sildistamine kestab aga endiselt edasi. Kes kellega mängib või ei mängi – tundub nagu liivakastimäng lasteaias. Tulemus on aga ikka endine.

Milline on siis meie ligi kolm kuud tagasi valitud Riigikogu? See, et üle poolte liikmetest on uued, ei päästa rahvaesindajaid rahva kriitikast. Miks? Aga seepärast, et me tegelikult nendest suurt midagi ei tea. Kui ettevõte soovib endale leida kompetentset juhtivat töötajat, siis esitatakse mitu olulist nõuet: esitada elulookirjeldus/CV, haridusttõendavate dokumentide koopiad, motivatsioonikiri jms. Võib lisanduda soovituskiri eelmiselt töökohalt, sageli tehakse taustauuringut... Nõutakse võõrkeelteoskust, suhtlemisoskust ja muid tööks vajalikke positiivseid omadusi.

Mida nõutakse Riigikokku pürgijatelt?

Kas oluline on tõesti ainult vanus ja erakondlik kuuluvus? Seega võib osutuda võimalikuks, et parlamenti võib sattuda ka psüühiliselt ebastabiilne, tasakaalutu, hariduseta ning vastutustundetu inimene...

Pole siis ime, et osa Riigikogu liikmetest on sattunud naerualusteks. Neil puudub maailmavaade, või õigemini – selleks tundub olevat vaid raha. Ei maksa siis solvuda, kui rahva hulgas levivad „hellitusnimed“ nagu psühhopaadid, kaasajooksikud, dekoratiivtolad jms. Milline saab olla maailmavaade, kui erakondi vahetatakse nagu kindaid, ja vaid selleks, et saada haljamale oksale? Sellised tegelased ei saa olla usaldusväärsed.

Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeima võimu kandja. Kuidas on aga tegelikult? Rahva hääl ei kajastu juba pikemat aega üheski otsuses. Valitsus toimetab ikka nagu heaks arvab – ikka kindlalt edasi... Hoolimata helgemate peade hoiatustest. Peaminister vaatab tuima näoga ning räägib musta valgeks. Valetatakse, sildistatakse, sammutakse rahvast läbi nagu rukkist.

Gailitit tsiteerides

Peaministri olemuse ja tegevusega seoses meenub mulle tsitaat August Gailiti kirjatükist „Võõras veri“:

„Olla suur või olla ei midagi, olla uhke tiivuline õhus või ka vihmaussina leida väikest rahuldust oma olemasolust. Mitte olla aga kekslev varblane – elada hobuse armust ja tulla kiitlema oma lennukõrgusega.“

Mulle tundub, et meie praegust peaministrit ei usaldaks ma juhtima isegi üht suurt ettevõtet – tal puudub vastav haridus, visioon, kogemused, suhtlemisoskus, reaalsustaju, analüüsivõime jne jne. Ta avaldab, et tuleb kõike teha tema suuniste järgi, rahva tahet ignoreerides – tema tegevus on õõvastav.

Ja veel üks tsitaat August Gailitilt:

„Miks pole igal rahval oma isiklikku aegade raamatut ja tarkusi? Miks peame otsima tuge Mooseselt ja rasketel aegadel valama pisaraid Hiiobi nutulaulude saatel? Või on nõnda, et kui Jumal tahab üht rahvast julmalt karistada, sigitab ta kirjatarkadeks andetuid nolke, et rahvas just nende kaudu veenduks oma küündimatuses ja rumaluses. Nood siis solgivad ära kõik ilusa ja kauni, mis rahva hinges oli õitsema puhkemas, külvates sinna vaid kibuvitsa, nõgese ja ohaka seemneid ning hävitades sellega rahva viimsegi eneseusalduse, uhkuse ja lootuse. Kui rahval kaob vaimuleegitsus, kaob ka rahvas ise.“

Valitsus muutumas naerualuseks

Tundub, et rahvusriikide hävitamine käib täistuuridel. Kas see on kellegi tellimustöö? Nii suurt rahulolematust rahva hulgas pole pikka aega olnud. Meie võimuladvik võiks sellest õppida ja hakata rahva häält kuulama, või vähemalt siis seda kuulmagi.

Ei maksa saagida oksa, millel istutakse. Meil on käes aeg, kus valitsus on muutumas või juba muutunud naerualuseks. Midagi on ikka väga valesti. Ministreid liigutatakse nagu malenuppe, eeldades, et kui Jumal annab ameti, annab ka mõistuse. See ei pea paika.

Kui nii läheb edasi, siis võib ministeeriumid ümber nimetada müsteeriumiteks. Milleks oli vaja põllumajandusministeerium ümber nimetada maaeluministeeriumiks? Kas kujutatakse ette ja ollakse arvestanud sellega, kui palju see maksma läheb? Kusjuures on tegemist täiesti mõttetute ning mõistmatute kuludega. Tähtis on ju sisu ja inimesed/juhid, ning mitte nimetus. Ka härra peaminister võiks need mõnisada meetrit tööpostini jalgsi läbida. Milleks on vaja turvajaid, kui kõik läheb üha paremini ning rahva armastus on piiritu? Kui aga olukord on vastupidine, siis on midagi väga valesti.

Tulud on jäetud Jumala hooleks

Meie väikeses vabariigis ruulib rahavõim. Siin puudub maailmavaade, valitseb ringkaitse ning korruptsioon. Seadusi annavad välja inimesed, kes ei tunne elu, kes ei taha ega oska kuulata asjatundjaid. Puuduvad tagasiside ja mõjuhinnangud. Kõige hullem, et täielikult puudub vastutus – eksperimenteeritakse tervete inimgruppidega ning sildistatakse teisitimõtlejaid. Valitsus planeerib ainult kulusid – tulud on jäetud vaeste või siis Jumala hooleks.

Peaminister valib, kellega mängib, kellega mitte. Tegemist on lasteaiatasemega, aga mitte poliitiku käitumisega. Sellele oleks pidanud tähelepanu pöörama president, kes aga kahjuks on juba ammu rahvale selja keeranud.

Lõpetuseks lisan mõned omapoolsed ettepanekud, mis aitaksid riigikassat täita.

* Viia sisse astmeline tulumaks (nt kuni 500 € maksuvaba; 501–1000 € nt 15%; 1001–2000 € 20%; üle 2000 € 30%).

* Lõpetada erakondade riigipoolne rahastamine. Jääksid liikmemaksud ja annetused.

* Kehtestada kinnisvaramaks.

* Sisse viia lastetusmaks.

* Maksustada välisfirmade kasumid.

* Kehtestada aktsiisimaks tervistkahjustavatele ja ülimagusatele jookidele (nt energiajoogid, coca-cola jms).

* Vähendada avaliku sektori kulusid 20%.

* Alustavatele firmadele teha maksusoodustusi, eriti silmas pidades kiirelt tühjenevaid regioone.

ESTE ŠIRKIENE, heasoovlik pensionär Tallinnast

Jaga |