Nädala juubilar NIKOLAI BULGANIN 115

Oodanud ära 1917. aasta oktoobrimässu tulemused, liitus noor Bulganin 22-aastaselt bolševike parteiga. Karjäär läks tal otsekohe ülesmäge - sai tööle Moskvas Rahvamajanduse Nõukogusse ja viis aastat hiljem määrati Moskva Elektritehase direktoriks. Paistis silma hea organisaatorina ja lojaalse stalinlasena - tasuks sai 1931. aastal Moskva linnapea kabineti. Suure terrori aastatel vabanes hulgaliselt kõrgeid riiklikke ametiposte - 1937. aastal sai Bulganin Vene Föderatsiooni Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks, sest tema eelkäija oli arreteeritud. Järgmisel aastal oli ta juba NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees, kelleks jäi ligi kuueks aastaks. Samal ajal juhtis ka NSV Liidu Riigipanga nõukogu, olles selles ametis ainsa nõukogude funktsionäärina koguni kolmel korral.

Teise maailmasõja ajal, mida venelased nimetavad Suureks Isamaasõjaks, tegi Stalin Bulganiniga paha nalja ja pani ta kui relvajõudude asjanduses diletandi kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele. Bulganin oligi mitmete rinnete sõjanõukogu liige. Alates 1944. aastast koguni Riikliku Kaitsekomitee liige ning kaitse rahvakomissari ja relvajõudude ministri asetäitja. Mõistetavalt sai ta ka asjakohased pagunid: 1942 - kindralleitnant, 1944 - kindralpolkovnik ja kohe ka armeekindral, 1947 - marssal. Viimane kõrge sõjaväeline auaste oli seotud nimetamisega relvajõudude ministriks - seni oli seda ametikohta pidanud Stalin ise. Stalin soovis kõrvale tõmbuda, kuid selleks, et jätkata kontrolli sõjaväe ja selle juhtkonna üle, määras enda asemel ministriks kuuleka Bulganini. Ilmselt käis relvajõudude ministri ametikoht Bulganinil üle jõu, ning 1948. aastal pani Stalin ta NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. 1952. aastal moodustas diktaator „juhtiva viisiku", kuhu arvas enda kõrval Bulganini, Beria, Malenkovi ja Hruštšovi.

Stalini suremise ajal, märtsis 1953 sebisidki viisikust neli tema ümber ning alustasid omavahel võimu jagamise karmi võitlust. Bulganin võitis Stalini surmast kõvasti, sest oskas orienteeruda Hruštšovile, mitte Beriale. Koos Malenkovi ja Hruštšoviga ning marssal Žukovi vahetul osavõtul kõrvaldati Beria võimult ja lasti peagi maha. Hruštšov tugevdas pidevalt oma haaret ning kõrvaldas 1955. aastal võimult teise peamise konkurendi - Malenkovi, kes oli Ministrite Nõukogu esimees. Bulganin sai selle koha endale. Koos Hruštšoviga, kelle lähimaks võitluskaaslaseks teda nimetati, sõideti mööda maailma. Muu hulgas käidi Jugoslaavias otsimas lepitust Josip Broz-Titoga, sõlmimas sõbrasuhteid Indias ning kaemas, kuidas elavad kuningannalikud britid Albioni saarel.

Kas hakkas võim pähe või tahtis Bulganin ise number üheks saada, kuid ta tegi oma ainsa ja otsustava poliitilise vea, kui hakkas Hruštšovile vastu tolle kampaanias Stalini isikukultuse küsimuses. Hruštšov ajas senise perekonnasõbraga asjad kiiresti klaariks ning arvas Bulganini 1957. aastal Molotovi-Kaganovitši-Malenkovi ja nendega liitunud Šepilovi „parteivastase grupi" liikmeks. 1958. a. võeti Bulganinilt ära marssali auaste, ta arvati välja Poliitbüroo koosseisust ja saadeti praktiliselt asumisele - Stavropoli rahvamajandusnõukogu esimeheks. Veebruaris 1960 läks ta sellelt ametikohalt pensionile.

Bulganin oli abielus alati hästi riietuda oskava ja korda armastava inglise keele õpetaja Jelena Korovinaga, kellega tal olid tütar Vera ja poeg Leva, kes oli Vassili Stalini lähedane sõber. Kuid samas oli Nikolai Bulganin palju rohkem naiste- kui abielumees. (Venelased ütlevad niisuguste sellide kohta: babnik.) 1944-1962 pidas korraga koguni kaht naist, elades oma abikaasast poollahus, rohkem eelistades nooremat Lidiat. Kuid mitte ainult teda. Oma meheliku himu rahuldamiseks ta regulaarselt kohtus Suure Teatri väljapaistva solisti Galina Višnevskajaga, kes oli juba abielus kuulsa tšellisti Mstislav Rostropovitšiga. 1948. aastal Beria koguni esitas Stalinile ettekande Bulganini naistelembuse kohta: too oli kohtunud hotelli „N" numbris 348  Suure Teatri kahe baleriiniga, joonud end nende seltsis täis ning jooksnud kolmanda ja neljanda korruse koridoris ringi vaid trussikute väel, vehkides ühe baleriini sukkadega, käskinud vastutulijatel karjuda „Hurraa Nõukogude Liidu marssalile Bulganinile!". Siis läinud paljalt alla restorani ja kamandanud valvelseisangusse seal õhtustanud kindralid ning nõudnud, et need suudleksid eelpoolnimetatud sukki, mida ta nimetas „lipuks". Kui kindralid keeldusid, käskis Bulganin nad vahi alla võtta, kuid järgmisel hommikul laskis oma alluvad vabaks.

Kui Hruštšov kukutati, vabanes Bulganin põlu alt, kuid mitte enamat Ta hakkas saama kindralipensioni ning võis veeta aega oma Moskva-lähedases kahekorruselises datšas (suvilas), mille Stalini käsul olid talle 1947. aastal ehitanud saksa sõjavangid. Seal käis tal sageli külas Juri Gagarin, et „puhata naisest ja korrespondentidest". Nüüd asub selles hoones rahvusparkide ja jahinduse muuseum, sest majaperemees oli ka suur jahisõber. Samas majas ta 24. veebruaril 1975 suri.

Bulganin on maetud Moskvas esinduslikule Novodevitšje kalmistule, mitte aga punasesse Kremli müüri - nagu ka tema kauaaegne sõber ja hilisem vaenlane Hruštšov.

TIIT MADE

Jaga |