Seitsmes Madissoni Raamat

Tiit Madisson

„Riiki tappev kuumalaine“

Matrix Kirjastus, 2009

Raamatu moto: „Ja niisuguseid olupoliitikuid, oppurtuniste oli meil väga palju, idealiste aga, kes yhtlasi oleksid ka tublid teoinimesed, on äärmiselt vähe. Idealismi puudus on yks meie tõu ja rahva nõrkusist.“ (Johannes Aavik „Rahvustunde nõrkusest Eestis“ (1917)

Mikk Mikiver rehkendas möödunud sajandi 1970-ndatel välja, et „Romeo ja Julia“ traagilised sündmused saavad alguse esmaspäeval, kui kõik on välja puhanud.

Tiit Madisson teeb oma raamatus puust ja punaselt ette, et saatuslik tegevus toimub augusti keskel (kui ideaalpuhkused on just läbi saanud) reedest pühapäevani kiirenevas tempos: reede – 149 lk, laupäev – 88 lk, pühapäev – 60 lk. Ja siis alles ootab ees esmaspäev.

Mikiver on auväärne osa teatriajaloost, Madisson – kollektiivses lojaalsuses salaja imetletav ja avalikult põlastatav osa Eesti Vabariigi kodanike vabaduspüüdluste ajaloost. Igaks juhuks ei taheta avalikult mõista kumbagi, üldsõnaliselt ehk veel.

Selle raamatu visiitkaardile on kirjutatud: reetmine mugavuse ja elukvaliteedi nimel.

Kuid kas reetmine on kuritegu, kui sellega hoitakse ära suurem verevalamine? Kas saab süüdistada või sildistada valitsuskabineti liikmeid ja peaministrit, et nemad jätkavad poliitikat, mille ulatuse ning suunad on neile delegeerinud euroreferendumil hääletamas käinud osa rahvast. EL-i astumisega loobuti riiklusest, iseolemisest ning heideti end kollektiivselt Brüsseli meelevalda.

Jäi fiktsioon, pelgalt petteunelm suveräniteedist ja riigipoliitikast, kus mehemeelel ja patriotismil oleks koht rahva igapäevaelus. See on valusalt hoomatav alasti tõde, mis öeldakse välja lihtinimeste suu läbi. Need dialoogid on peegelpilt meie sisemaailmast, kus häbeneme ennast iseendana.

Samas on porduelu paratamatu ja loomulik nähtus, inimeksistentsi kõrgeim väljendusvorm. Pole elul muud eesmärki kui teha sugu ning hoolitseda selle eest, et me välja ei sureks. Kõik muu (riik, poliitika, raha) on teisejärguline. Tuleb olla vahekorras kõigiga ja valimatult, nii integreeritavatega kui ka vahelduseks iseendaga, sest surmahirm ja sugutung viivad meid kaasa, ning kui saatuse tahtel saab seda vürtsitada veel isikliku kasuga, siis – mis saab olla „inimlikum“?!

Kirglik integratsioon

Soovimata kellelegi oma arusaamu kaela määrida, paneksimegi raamatu esimese peatüki märksõnadeks (seni) viljatu, kuid kirglik integratsioon. Tegevus toimub Riias ning tegelased on integreerija ja integreeritav, kes omavahel sellega hakkama saavad, ent masse just ei sütita. Samas on tegu ka lihtsalt teatava vabaduse kui tunnetatud karistamatusega.

Teises peatükis viivad kujud meid ajaloolise ülevaate juurde, mida loomulikult on kõige pädevamad edasi andma kaks elukogenud napsitavat taati, keda tänases kõnepruugis ka rahvuslasteks võib kutsuda. Selline kena subretipaar. Ja seda ilma naljata, sest kelle jutt saab olla veel elulisem, laialivalguvam, faktitäpsuses järeldavaim üldistus toimunust pluss muigavad hinnangud „paratamatusele“? Ikka just sellistel taatidel. Aga geograafiliselt on jõutud Baltimaade pealinnast sündmuspaigale juba lähemale – Võrumaale. Ja nagu öeldud, arutavad õiget asja rahvuslased.

Nimetuse „rahvuslane“ kitsam sisu kipub ähmaseks jääma, sest kuidas ühed eestlased on rahvuslased ja teised mitte, kui näiliselt aetakse ühte ja sama „eesti asja“. Madisson seletab seda kaudselt Robi suu läbi, kes „pole mingisugune represseeritu, kuna sai karistatud nõukogudevastase tegevuse eest“. See tähelepanematu lause võiks aga laieneda Madissoni Seitsmenda Raamatu kogu ühiskondlikkust käsitlevale osale. Silt „rahvuslane“ riputatakse kas teiste või enda käe läbi kaela nendele Eesti kodanikele (sic! mitte kodakondsetele), kes soovivad riigi nimirahvuse põhiseaduslikku üleolekut riigis.

Oma vene meest armastav ja venekeelses koolis käinud Viktoria – mis tähenduslik nimi! – ütleb lahti oma Narvas võimule pürgivast mehest ja sõidab ära „pagulusse“ – Tallinna. Tema isa on juba Narva-äärse Vabariigi lipu vardasse tõmmanud.

Veel üks tõsine raamat

Sõnaseadmise koha pealt pole Madisson tolligi rohkem kirjanik kui Solženitsõn, kes oma teostega samuti pigem ajakirjanduse valda jääb. Arvamuse Kivikase „Nimed marmortahvlil“ kirjanduslikust väärtusest ja võrdlusest kahe eeltooduga jätaksin enese teada.

Kuid kellele ongi täna vaja tõsiseid, kõrge kunstiväärtusega teoseid? Kas mõnele hobinohikule, kes omasuguste keskel vastandab end maailmale ning tarbijalikkuse varjamiseks laskub sfääridesse, kus mõistmatult seosetu jutt loob mulje mõttehiiglasest? Elu käib omasoodu, ning just tavaline inimene, just seesama, kes pärast tööd korgib lahti pudelikese, vajabki stiili, mis on hoomatav ja üheselt mõistetav, – propagandat.

Puht propagandistlikus mõttes oli „Nimed marmortahvlil“ omal ajal hädavajalik ja tuleviku eest hoiatav teos. Solženitsõn avaldas arhiividele tuginevaid minevikupaljastusi ja kaitses end karistuse eest nõukogude võimu algaastate novellidega (kasvõi „Kuidas sünnivad kurgaanid“ – Tallinnas Laki tn. laost 25 krooniga saadaval), mis oleksid pidanud mitme põlvkonna silmad nõukogude võimu ja integratsiooni suhtes avama, aga – ei essugi. Madisson oma raamatus „sülitab tulevikku“ – näis, keda tabab. Või tuleb see endale selga?

Mis siis Tiidu-taati kirjutama ajas, oleks ju rahumeeli võinud töömeheleiba edasi süüa? Töö olla korraga otsa lõppenud ja rohkem ei pakutud – tulevat veel „võimudega“ pahandusi.

Nagu lugeja taipab, on kõnesolev raamat juba seitsmes, rääkimata arvukatest artiklitest pealinnavälistes lehtedes ja kümnetest monoloogidest olematus raadiojaamas, peaosast ennast halvustama kippuvas vaatefilmis ja plakatitega poseerimisest seltskonnafotograafidele.

Iseloomustades Madissoni kirjutisi, tuleb tunnistada, et dialoog ei ole tema tugevaim külg, kuid kannatab vabalt võrrelda „Kelgukoerte“ või nii mõnegi muu kodumaise teleseriaaliga.

Teos on kirjutatud kiirustades, ühe hingetõmbega ja üheainsa kahekuulise pausiga, mil Eesti Ekspressi eksperdid teose trükikõlbulikkust hindasid ja viimaks selle kirjastamisest loobusid.

Millegipärast meenuvad mitmed autorid, kes oma tulevikku käsitlevad kirjatükid segadusekastmega varjutasid, ja saab ka selgeks, miks. Sellesama Seitsmenda Raamatu selgroogu näitas Madisson Kelamile, ja sai esimese tunnustuse vanglakaristuse näol.

Muide, mida auväärne Umberto Eco hiljuti külas käies ütleski tegelikkuse ja kirjanduse seoste kohta? Kirjandusteose sündmused ei kuulu vaidlustamisele, aga juba asetleidnu tõlgendamine küll! Näide oli vist Anna Karenina vaieldamatu rongi alla hüppamise ja Teise Ilmasõja peategelaste omaduste tõlgendamise kohta... Seepärast tulebki Seitsmendast otsida lausekatkeid, mis on tähtsad; ja kerge see ei ole.

Mahavaikitavad üllitised

Paratamatult tekib küsimus: kes kirjutaks ka Madissoni kuuest eelmisest raamatust ning Savisaare hiigelteosest, pankurionude raamatutest rääkimata, mis kummalisel kombel pole autoritele kohtuasju põhjustanud, aga mille alusel pole ka nende teoste tegelaste suhtes uurimist alustatud? Aga ehk on kroonikaraamat politseile esitatava avalduse mõõdus siiski liiga „vabas vormis“? Need on teosed, mille eest tuleks vangi panna või mille sisust lähtudes tuleks Eesti Vabariigi alustalad maani maha põletada, pinnas roojast puhastamiseks paari meetri sügavuseni välja kaevata ja koos radioaktiivsete jäätmetega igaveseks kuhugi saastahoidlasse sulgeda.

Vast selguks siis tulevastele põlvedele, kes see Madisson siis õieti kõige oma vabadusvõitluse, dissidentluse, Gulagi- ja Patarei-aastatega oli. Kas eestlane, keda polnud? Laste hirmutamiseks ta igatahes ei kõlba – need väetikesed võivad teda oma naiivsuses veel eeskujuks pidama hakata.

Lugedes „Riiki tapvat kuumalainet“ tabab kirjeldatud ühiskondlike sündmustega kursis olevaid inimesi ilmselt võigas äratundmine: nii see ju tegelikult on, ja miks ei võiks tsee siis kirjeldatud moel edasigi areneda? Indiviid ei saa reeta, sest rahvas on reetmise ise legaliseerinud ja end kollektiivselt ise reetnud – eestlased seda on. Ja kõik, kes ei ole reeturitega kambas, on terroristid ja rahvuslased, keda „meie sõbrad ei mõista“.

Aga ehk just see ongi tõeline demokraatia, kus igaüks saab enda jaoks valida just need uudised, mis talle meeldivad või millest ta aru ei saa? Rahvas (ju) vaikib...

MARGUS LEPA

Jaga |