16. november - 25 aastat suveräänsusdeklaratsioonist

Kui rääkida isikute rollist ajaloos, tuleks esmalt mainida Ülemnõukogu istungit juhatanud EKP keskkomitee I sekretäri Vaino Väljast, välisminister Arnold Greeni jmt, kelle otsustest ja vastutusest sõltus Eestimaa ja siinse rahva edasine käekäik.

25 aasta tagust ajaloolist sündmust analüüsis esmalt ajaloolane ja kauaaegne poliitik, tänane Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas. Toona oli ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär.

Kuivõrd võiks suveräänsusdeklaratsiooni võrrelda mõne muu samalaadse dokumendiga ühe või teise riigi ajaloos?

„Vaevalt me leiame ühe või teise riigi ajaloost väga täpset analoogi, sest ajad, olud ja ajalugu mõjutanud otsused on rohkem või vähem erinevad. Võib-olla leiab mõne analoogi 1960-ndate algusaegadest, kolmanda maailma vabanemisest. Mõni neist maadest omas varasemast ajast teatud küsimustes autonoomiat ja ehk mindi oma õiguste laiendamise taotlemisel meie suveräänsudeklaratsiooniga sarnanevale arenguteele - s.t tahtmist oma õigusi suurendada, voli ise asju otsustada.

Suveräänsuse mõiste on ajaloos olnud üsna veniv. Seda on käsitletud kui rahvuse võimutäiust ja rahvuse õigust vabalt määrata oma saatus. Suveräänsust on mõistetud ka kitsamalt - küll tegevusvabadusena, aga siiski teise riigi raames.

1980. aastate NSV Liidus oli see kummaline teema, sest 1977. aastal vastu võetud nn Brežnevi põhiseaduses kasutati ühtaegu nii liidu kui ka liiduvabariikide suveräänsuse mõistet. Aga NSV Liidu õigusteadlased ega teisedki ei üritanud nende formuleeringute sisu täpsustada või neid omavahel kooskõlastada."

1987-1988 toimus Eesti ja kogu toonase N. Liidu lähiajaloos mitu olulist sündmust. Millised neist suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist enim mõjutasid või lõid sellele eeltingimused?

„Pisut kaugema fooni andsid 1987. aasta algul puhkenud „fosforiidisõda" ning sama aasta augustis toimunud Hirvepargi miiting ja septembris avaldatud nelja ühiskonnategelase ettepanek viia Eesti NSV üle täielikule isemajandamisele. 1988. aasta jaanuarist on oluline EKP pleenum, kus seati esiplaanile ühiskonna demokratiseerimine. Alles siis sai hakata avalikult ja laiemalt arutlema demokraatia üle NSV Liidus ja Eesti NSV-s.

Konkreetse fooni andis mõistagi 1988. aasta kui laulva revolutsiooni tippaeg. Selg löödi sirgu, ridamisi oli suuri saavutusi ja sellele kõigele järgnes külma dušina NSV Liidu konstitutsiooni paranduste projekti avaldamine avalikuks aruteluks. Taheti ju uue ja loodava kõrgeima NSV Liidu võimuorgani (= NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi) pädevusse anda ka liiduvabariikide võimuorganite aktide tühistamise õigus. Nüüd omandasid varasemad, täiesti tühipalja sisuga loosungid, sh 1977. a NSV Liidu konstitutsioonis olnud suveräänsusesätted ootamatult uue tähenduse ja kaalu."

Milles seisneb suveräänsusdeklaratsiooni juriidiline ja poliitiline tähendus Eesti edasisel iseseisvumisel? Kuivõrd sai selle dokumendi pinnalt iseseisvusprotsessiga edasi minna?

„Suveräänsusdeklaratsioon andis venivale mõistele suveräänsus selge ja ühemõttelise sisu, mis tähendas Eesti NSV otsest vastandumist Moskva keskvõimule. Eesti NSV suveräänsus (suveräniteet) tähendas 16. novembri deklaratsiooni kohaselt, et just Eestile kuulub kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil ning et terviklik suveräänsus on samas ka lahutamatu. Selles seisnebki toonase dokumendi juriidiline ja sisuline tähendus ja tähtsus.

Eesti pakkus omalt poolt Moskvale n-ö valurahaks liidulepingu ideed. 1988. a sügisel oli seegi Moskva jaoks täiesti vastuvõetamatu, sest nii vaidlustati NSV Liidu funktsioneerimise üks peamine alusprintsiip - ühtne ja tsentraliseeritud riik. Teisalt - pooleks aastaks andsid see dokument ja väljapakutud arengusuund rohkelt arutlusteemasid, põhiküsimusega: kuidas edasi?"

Kuidas hinnata erinevate institutsioonide (Rahvarinne, rahvuslikult meelestatud komparteitiib jmt) rolli suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisel? Kas saab eraldi hinnangu anda ka persoonidele: Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Indrek Toome, Edgar Savisaar jt?

„Põhisurvet suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseks avaldas Eestimaa Rahvarinne, kelle initsiatiivil koguti Eestis 861 987 allkirja nõudmisele peatada NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja paranduste arutelu Eestis. Ja ehkki mõni inimene kirjutas oma nime (allkirja) mitteloetavalt ja mõni andis koguni mitu allkirja, on need enam kui 860 tuhat allkirja ikkagi omal moel suurim kodanikuinitsiatiiv Eesti ajaloos.

Edumeelsem osa komparteist ja Ülemnõukogu Presiidium (Kadriorg) püüdsid manööverdada. Neile oli selge, et kiiresti kumuleeruvas õhkkonnas tuleb midagi teha, aga teha nii, et mitte ise n-ö rusude alla jääda; ning ka nii, et Moskva ei sekkuks siinsetesse protsessidesse otsese jõuga.

Savisaar rakendas oma energia ühelt poolt Rahvarinde massiaktsioonidesse ning teisalt juristide ja muude kaasamõtlejate töörühma tegevuse koordineerimisele. Just need rühmad töötasid välja suveräänsusdeklaratsiooni erinevaid variante.

Rüütel ja tema meeskond püüdis Kadriorus neid variante pehmendada, aga nii, et mitte oma nägu kaotada. Vaino Väljase ülesandeks jäi viimase variandi läbisurumine Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul 16. novembril.

Ärgem unustagem, et see Ülemnõukogu oli „valitud", s.t moodustatud 1985. aastal. Ja see toimus kõikide stagnatsiooniaegsete reeglite järgi: nii palju töölisi ja kolhoosnikke, nii palju kommuniste ja komnoori, ettenähtud arv Nõukogude sõjamehi jne. Eks neist suur osa ikkagi jälgis otsustava hääletuse eel pingsalt Vaino Väljase kätt: kui partei keskkomitee esimese sekretäri käsi tõusis otsuste toetuseks, siis oli paljudel Toompea saalis juba kindlasti päris raske oma kätt mitte tõsta."

Ajaloos „oleks'itele" üldiselt ei tugineta, kuid kui suur oli oht, et suveräänsusdeklaratsioon jäänuks vastu võtmata? Kuidas mõjutanuks selline stsenaarium edasisi sündmusi ajaloos?

„Ilmselt olnuks deklaratsiooni vastu võtmata jätmine mitte kui külm dušš, vaid isegi kui ootamatult saabunud väike jääaeg neile sadadele tuhandetele Eesti inimestele, kes 1988. aastal ühel või teisel moel edendasid laulva revolutsiooni mitmekülgseid protsesse. See oleks olnud suur löök ning tuntav pettumus, mis kindlasti oleks uuenduste hoogu ja energiat maha võtnud. Kui kaua ja kui suures ulatuses, seda on mõistagi raske öelda."

Mis on Teil endal sellest 16. novembrist meelde jäänud?

„Jah, mäletan seda päeva üsna hästi, sest Eesti Televisioon tegi sellest otseülekande. Muinsuskaitse Selts kasutas sel ajal Eesti Kultuurifondis ühte tuba ja ma lippasin sealt alatihti välja, vaatama Kultuurifondi saalis olevat telerit. Selle ees oli teisigi uudistajaid, kellega sai mõtteid jagatud. See oli ka esimene Ülemnõukogu istung, mida ma eales olin jälginud.

Mind pani toona imestama kogu selle protsessi aeglus ja lausa lõputu venimine. Ehk - millegipärast ootasin, et kohe-kohe asutakse põhiküsimuse juurde. Selle asemel toimus seal kõikvõimalikke protseduure: Moskvasse põgenema sunnitud Karl Vaino vabastati veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liikme kohustest ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul vabastati oma ametikohalt seoses tööleasumisega NSV Liidu kaubandusesindusse Saksa DV-s. Kinnitati veel ridamisi seadlusi, mille kohaselt vabastati igasugu riiklike komiteede ja ministeeriumide juhte ning uued tegelased kinnitati jälle ametisse. Lühidalt: kõik venis, ja see tegi mind kuidagi murelikuks.

Aga pika päeva lõpetuseks kuulasin veel Vikerraadiost otseülekannet Tallinna Linnahallist, kus suveräänsusdeklaratsiooni toetanud saadikud kohtusid neid pikki tunde oodanud rahvamassiga. Sellestki otseülekandest on meelde jäänud mõned emotsionaalsed hetked."

Nii meenutas siis Küllo Arjakas. Kuid andkem sõna ka Mai Kolossovale - daamile, kes tegi samuti sel päeval ajalugu.

Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise päeval kinnitati Ülemnõukogu istungi juhatajaks Vaino Väljas tänu EKP Valga rajoonikomitee I sekretäri Mai Kolossova ettenägelikkusele ja aktiivsusele. Mis põhjustas sellise tegutsemise? Küsime seda toonaselt kompartei rahvusliku tiiva esindajalt, tänaselt Pärnu rahvaülikooli portselanimaali õpetajalt.

„Ülemnõukogu istungi ajal oli saalis pingeline õhkkond, sest tekkis oht, et osa venekeelsete saadikute vastuseisu tõttu jääb suveräänsusdeklaratsioon vastu võtmata. Arvati, et Ülemnõukogu juhatajale Valde Roosmaale (Järvamaa parteikomitee sekretär - Toim.) osutub istungi juhatamine keeruliseks. Mul polnud midagi Roosmaa kui inimese vastu, kuid süda ja mõistus ütlesid, et seda istungit peab juhatama Vaino Väljas. Väljasele jõudsin ettepaneku tegemise plaanist teatada suitsetamisruumis, kus ta vaheajal viibis. Tänu Väljase juhtimisele ja autoriteedile sai suveräänsusdeklaratsioon toetavad hääled ka n-ö kõhklevatelt saadikutelt.

Pärast deklaratsiooni vastuvõtmist olin eufoorilises meeleolus. Meid intervjueersid ja pildistasid välismaa ajakirjanikud. Minu rõõmupisarates näopilt sattus ka ühe välismaise ajakirja esikaanele."

Ka Jõgeva linna aukodanikul Eino Veskisel on põhjust 25 aasta järel toda sündmust meenutada - ta on teenekas ajalooõpetaja, Vaino Väljase kursusekaaslane ja sõber.

„Uus lehekülg eesti rahva ajaloos avanes 16. juunil 1988, kui kompartei keskkomitee I sekretäri kohalt vabastati Karl Vaino ja asemele pandi eestimeelne, Hiiumaa päritolu diplomaat Vaino Väljas, kes kohe asus rahvaliikumise etteotsa. 16. novembril 1988 võeti tema juhtimisel vastu suveräänsusdeklaratsioon. Kell 22.50 sisenesid saadikud Linnahalli, kuhu oli kogunenud 5000 inimest. Kõlasid kauakestev aplaus ja isamaalised laulud, lehvisid sinimustvalged lipud. Õhtul ilmus veel kaks ajalehte - „Rahva Hääl" ja „Sovetskaja Estonija" ühistiraažiga 120 000."

Suveräänsusdeklaratsioon jõustus tollaste seaduste järgi alles pärast ajalehes avaldamist. Seetõttu kiirustati lehtede väljaandmisega, et Moskva ei jõuaks midagi ära keelata. Eestlaste 25 aasta tagust koostöövõimet ja otsustavust oma tahte läbisurumisel annab täna ainult imetleda.

Koostanud JAAN LUKAS

[esiletõste] Põhisurvet suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseks avaldas Eestimaa Rahvarinne, kelle initsiatiivil koguti Eestis 861 987 allkirja nõudmisele peatada NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja paranduste arutelu Eestis - see on suurim kodanikuinitsiatiiv Eesti ajaloos.

[fotoallkiri] ESIMENE REAALNE SAMM VABADUSE TEEL: 16. novembril Linnahallis pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Arnold Rüütel, Indrek Toome, Edgar Savisaar, Gustav Tõnspoeg, Arno Almann, Enn Põldroos. Päevakangelane Vaino Väljas on mälestustes rääkinud, et ta kõndisToompealt alla ja vestles terve tee tänulike inimestega. Raamatust „Rahvarinne 1988" (2008)

Jaga |