President Kagame püüab uut genotsiidi Rwandas ära hoida

Möödunud aastal oli majanduskasv Rwandas 11%. Minevikutraumadest räsitud riigis paraku ei taga edukas majanduse juhtimine veel poliitilist triumfi. Kagame saavutas 2003. aasta presidendivalimistel võidu jõhkrate manipulatsioonide tõttu ning sama toimub Dyeri sõnul ka sel korral.

Viimastel kuudel on Rwandas vahistatud opositsioonierakondade juhte. Neile on esitatud süüdistus genotsiidi eitamises. Peamise opositsioonilehe tegevus keelustati hiljuti ning väljaande kahte töötajat rünnati, neist üks suri ja teine jäi elama. Mitmed Rwanda armee kindralid on vahistatud ja osa neist on riigist põgenenud. Dyeri arvates on Kagame seekord enne presidendivalimisi ilmselt üle reageerinud.

Unustamatud minevikutraumad

Kagame hinge lahti harutades koorub Dyeri sõnul välja kirjanik William Faulkneri poolt kunagi kirja pandud tõde:" Minevik ei ole kadunud kuhugi. See ei ole isegi mitte minevik." Kõigest 16 aastat tagasi tapeti üks kümnendik Rwanda rahvastikust. Vähemalt 800 000 Rwanda vähemusrahvusesse kuuluvat tutsi ja nende toetajat jätsid oma elu kohutavates tapatalgutes.

Dyeri sõnul on genotsiidist möödunud liiga vähe aega selleks, et põlvkondade vahetumisega kaoks ühtlasi lein ja valu."Rwandas teesklevad kõik, et see on möödas. Loomulikult see nõnda tegelikult ei ole,"kirjutab Dyer.

President Kagamet on genotsiid ühel või teisel moel terve elu mõjutanud. Noorukina oli ta sunnitud üles kasvama Ugandas, kuhu tema vanemad põgenesid Rwandas aset leidva vägivalla eest, mille käigus tapeti 1960. aastate alguses 100 000 tutsi. Hiljem sai Kagamest Rwanda Patriootliku Rinde (RPF) juht. See partei moodustus peamiselt eksiilis elavatest tutsidest, kelle eesmärgiks oli kukutada võimult Rwanda enamusrahvuse hutu ekstremistid. Kagame siseneski RPF-i poolt moodustatud armeega 1994. aastal Rwandasse, et peatada genotsiid.

Dyeri sõnul Kagame teab, et hutud ja tutsid ei kuulu tegelikult kahte erinevasse etnilisse gruppi. Kõik Rwandas elavad 19 peamist klanni koosnevad nii hutudest kui tutsidest. Need inimesed elavad samades külades, rääkides ühte keelt. Vahetegemine hutude ja tutside vahel sai alguse karjakasvatajate eraldamisest farmeritest ja hiljem jõukate eraldamisest vaestest. Dyeri sõnul võib jõukast hutust saada tutsi. Tutsid aga on läbi aastasadade olnud Rwandas vähemusrahvuseks.

Kagame teab ka seda, et Euroopa kolonisaatorid kasutasid ära klassierinevusi hutude ja tutside vahel. Euroopa kolonisaatorid andsid tutsidele poliitilise mõjuvõimu hutude üle lojaalsuse eest. Alles 20. sajandi teisel poolel muutusid tutsid ja hutud etnilisteks gruppideks viimaste pideva vaenulikkuse tõttu tutside suhtes.1960. aastal pärast iseseisvumist algasid Dyeri sõnul Rwandas tõsised tapmised, mis kulmineerusid 1994. aastal.

Maailma raskeim amet

„Minevik ei taha Rwandat rahule jätta," märgib Dyer. Sõnade „hutu" ja „tutsi" kasutamine on tänapäeval Rwandas keelatud. Ometi tuvastas riiklikult moodustatud uurimisgrupp 2008. aastal tutside vastaseid seinamaalinguid ja õpilaste rünnakuid kõigis koolides, mida külastati. Praegune Rwanda armee ja valitsus koosnevad enamjaolt üksnes tutsidest. Dyeri sõnul ei usalda Kagame praegust hutu põlvkonda.

Rwanda jaoks on tegemist äärmiselt ohtliku olukorraga. Dyer märgib, et Kagame ainus strateegia vältida genotsiidi taaspuhkemist on klammerduda võimu külge, lootes, et majanduskasv ja aja möödumine hägustavad hutude ja tutside vahelisi identiteedipiire.

Kagame eeskujuks on Dyeri väitel Singapur. Etniliselt mitmekesine Singapur jäi nimelt oma majandusliku tõusu alguses riigikorralduse poolest küllaltki autoritaarseks. „Juhul kui Rwandast saab Kesk- Aafrika Singapur, võib riigi stabiilne areng ja majanduslik õitseng kaaluda elanike jaoks üles minevikuvarjud," kirjutab Dyer. Ta möönab siiski, et erinevalt Rwandast pole Singapuris  kunagi toimunud säärast genotsiidi.

Kagame soovib võimul püsida eelkõige selleks, et kaitsta Rwandas elavaid tutse. Ometi peab ta Dyeri sõnul hoolitsema ka hutude heaolu eest, keda on vaja lepitada genotsiidist eluga pääsenud tutsidega. Kagame suhteliselt läbipaistev korruptsioonivaba valitsus on Dyeri sõnul sel alal seni märkimisväärset edu saavutanud.

„Ometi hääletaksid demokraatlikel valimistel enamus rwandalasi oma etnilise kuuluvuse põhjal," kirjutab Dyer. Tema sõnul asenduks praegune võim vabade valimiste järel hutude poolt juhitud valitsusega, mille eesmärgid ja käitumine oleksid ettearvamatud. Kagame jaoks tähendaks demokraatlike presidendivalimiste korraldamine liiga suure riski võtmist.

Opositsioonis olevaid ajakirjanikke ja dissidentlike kindraleid likvideerides teeb Kagame Dyeri sõnul siiski suure vea. Rwanda halastamatus poliitilises sisekliimas oleks tema sõnul Kagamel võimalusi ka teistmoodi käituda. Igal juhul peab Kagame Dyeri sõnul üht maailma raskeimat ametit ja tema jaoks šansid keerulisest olukorrast välja tulla on minimaalsed.

Tõlkis Indrek Veiserik

Jaga |