Eesti porno

ALLAN ALAKÜLA,      15. juuni 2005



Kes loodab lugu pornokunnist, pettub. Jutt on hoopis sellest, kuidas põhjalased meie tähelepanu Eesti põhiprobleemilt kõrvale juhivad.
Möödunud nädalal leiti Põhjamaade Ministrite Nõukogu egiidi all Tallinnas toimunud konverentsil, et Eestis on liiga palju pornot meedias ja ühiskonnas. On tõsi, et meie Norra osalusega suurimas lehes avaldatakse piiramatult lõbunaiste kuulutusi ja Rootsi juurtega eratelekanal reklaamib telefoniseksi. Mõned põhjamaalased peavad aga pornoks ka ilusat tüdrukut autoreklaamis ja suhtuvad kahtlustavalt isegi Coca-Cola pudeli kujusse.
Meile on selline teemakäsitlus veel võõras. Mitte sellepärast, et siin elaks loomult kuidagi kalgimad inimesed. Meie moraali kaugem kujunemine käis ju käsikäes Põhjamaadega. Nii Põhjamaades kui meil on reformeeritud rahvakirik, mille igapäevane mõju rahva moraalile, tõsi, on mõlemal pool vett tagasihoidlik (ja kas see aitakski, sest Itaalias on tugevale kirikule vaatamata naised teles ja ilmsi mõnele põhjamaalannale lubamatult erootilised).

Põhjamaadest erineva moraali peamiseks aluseks on meie põhimõtteliselt teistsugune tulu jaotuse skeem ühiskonnas. Suured kokkulepped töötajate ja ettevõtjate vahel, mis enamikus Põhjamaades tehti enne ja hakkasid vilja kandma pärast Teist maailmasõda, panid aluse sealsele solidaarsele heaoluühiskonnale, millele rajaneb nende tänane moraal. Meil on juba üle kümne aasta halatud, et siinsed moraali alused hävitas 50 nõukogude aastat. Väga harva kostab tunnistus, et võrreldes nõukogude ajaga on kauboikapitalism olnud rahva moraalile veelgi laostavam.
Mitte seepärast, et nõukogude aja suurim porno tuli Soome televisioonist ja suure tehasepere peale oli üks Rootsi „erialaajakiri", vaid sellepärast, et sotsialistlikku võistlust asendanud kapitalistlik orjatöö alandas suurema osa rahva elukvaliteedi ja sotsiaalse staatuse astmele, kus väärikas toimetulek pole võimalik.
Sotsiaaldemokraat Jaan Kaplinski nentis üleeile Eesti Päevalehes, et Eestis teenib alla keskmise palga (2004. aastal oli see koos tulumaksuga 7700 krooni) 68 protsenti palgasaajatest, alla 4500 krooni aga 56 protsenti. Enamik Eesti inimesi teeb järelikult tööd toidu ja riiete eest. Arutelu väikeste erinevuste üle meeste ja naiste, noorte, keskealiste ja pensionieelikute palkades viiks meid vaid kõrvale sellelt, et enamiku Eesti palgasaajate sissetulek on isegi Ida-Euroopa kontekstis drastiliselt madal.
Keskmise ostujõu võrdlusest tuletatud optimism eestimaalase sissetuleku vaid mõnekordsest allajäämisest Põhjamaadele langeb koomasse, kui võrdleme nende omadega meie alampalku või maksuvabu miinimume. Need vahed on juba kuni kümnekordsed.

Põhjamaa väärikat toimetulekut garanteerivas ühiskonnas on loomulik halvustada neid, kes teenivad elatist näiteks seksi müües. Põhimõtteliselt on kõigil tüdrukutel ja poistel seal tagatud ühiskonna silmis väärikam eluvalik. Siis on ka oma kodanike poolt nii kodumaal kui võõrsil seksi ostmise kriminaliseerimine loogiline.
Selline ühiskond ründabki järgmisena erootilisena mõjuvaid reklaame. Naise keha kaubastamine reklaamplakatil muutub sisuliseks probleemiks aga siiski vaid seal maal, kus naised ei tee 10-tunniseid päevi vabrikutööl, et selle eest vaevu endal ja oma perel hing sees hoida.

Usun siiralt, et Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindust juhtis pornoseminari korraldades vaga soov Eesti avalikku ruumi deseksualiseerida. Leebelt võiks arvata, et egas see arutelu meile kurja tee.
Tegelikult juhib selline pornodebatt ajal, kui Eestis isegi Põhjamaade firmad (sh meediaettevõtted) ei hooli vanas heas Euroopa Liidus rakendatud sotsiaaldialoogist, ühiskonna tähelepanu kõrvale peamiselt pealmisele. Põhjamaade heaoluühiskonna ja sellega kaasneva kõrge moraali vundamendist – praeguse kapitalistliku maailma võrdseimast tulude jaotusest – Eestis ei räägita.
Kodumaiste töösuhete süsteemi ekspordist pole huvitatud Põhjamaade ettevõtjad. Kahjuks on lühiajaliste diilidega meist eemal hoitud ka maailma tugevaimad Põhjala ametiühingud. Kuigi kõige rohkem kaotavad juba keskmises perspektiivis Eesti barbaarse tööturu mõjudest just tavalised Põhjamaade palgatöötajad.

KESKMÕTE:
Naise keha reklaamimine muutub probleemiks alles seal maal, kus nad ei tee vabrikus 10-tunniseid päevi oma perel hinge sees hoidmiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)