Ühiskondlik kokkulepe jääb vaid ilusaks unistuseks?

Udo Knaps,      28. mai 2003


Masendav oli 21. mai Kesknädalast lugeda lugu "Omal ajal ma armastasin Eestist, aga nüüd…". Kuid kahjuks on see meie tänane kurb reaalsus. "Arvud kinnitavad, et 21 000 inimest on loobunud (lootuse kaotuse tõttu) igasugusest töökoha otsimisest," väidab psühhiaater Jüri O.-M. Ennet. Kuidas siis nii?
Juba mitu-mitu aastat tagasi pidi meil ju tänu ettevõtete tulumaksust vabastamisele ja proportsionaalsele (astmeteta) tulumaksule töökohti juurde hakkama tulema. Kus need töökohad siis on? Miks saavad Eestis töötud vaid 350-400 krooni toetust kuus? Seda on ju elamiseks selgelt vähe. Samas on ajakirjandusest läbi jooksnud teave, et töötute abistamise fondi on laekunud üle ootuste palju raha.
15. märtsi Postimehe andmetel olevat meie Riigikogu liige Olari Taal teeninud umbes viie aastaga ausal teel üle 200 miljoni krooni. Kuupalgaks teeb see ligi 3,3 miljonit. Arvate, et olen kade? Ei. Kuid loodan, et meie "rikkad ja ilusad" suudaksid ülemaailmselt üldtunnustatud solidarsusprintsiibi põhimõttel väikese osa sellest rikkusest ka vaesematele annetada. Näiteks astmelise tulumaksu kaudu. Rahandusminister Tõnis Paltsu tehing, kus ta oma Eestis üles töötatud firma Hollandis maha müüs, kinkides sellest saadud maksud Hollandile, ei tohiks olla eeskujuks. Minister ometi peaks sedavõrd palju oma riigi patrioot olema, et Eestit toetada.
Tähelepanu väärivalt refereeritakse 12. 05 Postimehes The Wall Street Journalit: "Slovakkia plaanib alates 2004. aasta jaanuarist loobuda senisest progresseeruvast maksusüsteemist ja asendada selle ühetaolise maksustamisega. Eeskujuks võetakse maailmas reaalselt saavutatud kogemused, ennekõike Eesti positiivne näide." Ja veel: "… on tänu proportsionaalsele maksusüsteemile olnud majanduskasv Eestis sedavõrd kiire, et 2001. aastal möödus Eesti majandus Slovakkia omast."
Miks eesti ajalehed sellest ei kirjuta? Vaid ridade vahelt lugedes võib aeg-ajalt midagi aimata. Et Eesti on seni esimeseks katsepolügooniks kogu Euroopale ja demokraatlikule maailmale parempoolse üliliberaalsuse juurutamisel. Et meie tuntud prominendid käivad regulaarselt Brüsselis Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Maailmapangalt saavutatu eest auhindu vastu võtmas. Et lõhe kahe Eesti vahel selle tulemusel aina süveneb ja ühiskondlik kokkulepe jääb vaid ilusaks unistuseks. Et Eesti valimine Euroopa katsejäneseks nr 1 toimus suhteliselt valutult: kuigi kiire majanduskasv toimus ju peamiselt vanemat elanikkonda ohvriks tuues, ometi pidid nad end mingil määral ka "süüdi" tunnistama - nad ju teenisid kogu elu oma tööga NSV Liitu (!). Truualamlikult ja isegi vangilaagris…
On väga kummaline, et Siim Kallas kuulutas enda viimastel valimistel toimunud mitteametliku Kesk- ja Reformierakonna vahelise maksureferendumi võitjaks ja loodab tulumaksu alandamise ellu viia. Tal puudub selleks moraalne õigus. Tegelikult lõppes see duell ju Keski kasuks 28:19.
Sinist Eesti Passi Tulevikku lehitsedes tekib tahtmatult küsimus, kas selle autorid ikka soovivad Euroopa Liitu jõuda. Aga järsku lähemegi sinna revolutsiooni korraldama? Kehtib ju seni EL-is sotsiaalset turvalisust pakkuv astmeline tulumaks ning tulumaksu määr 13% on hoopis ühes teises liidus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)