Kas oleme unustanud Juhan Liivi, Oskar Lutsu, Kalevipoja ning Aleksandrikooli?

URMI REINDE,      09. märts 2005


Riigikogu keskerakondlased kaks pikka päeva Jõgevamaal

Need, kelle kodu ja töö ei ole iga päev seotud Jõgevamaaga, teavad seda maakonda kõigest kui kohta Tallinna ja Tartu vahel. Vanasti, kui veel Tshaika käis ja enamik eesti humanitaarintelligentsist selles rongis peaaegu et elas, andis Jõgeva raudteejaam pealinna poolt sõitjatele märku sellest, et 50 kilomeetri pärast tuleb ülikoolilinn.
Täna on piinlik küsidagi, mida sa tead endisaegsest Jõgevamaast. Mitte midagi, selge see.
Ometi sündisid ja elasid Alatskivil Juhan Liiv ja Palamusel Oskar Luts, maapinnal leidub jälgi Kalevipoja toimetamistest ja kord unistasid eestlased paremast haridusest, mida võiks anda Jõgeva-lähedane Aleksandrikool.
Siiski, just eelmisel nädalavahetusel meenutati Jõgeva Gümnaasiumi traditsiooniliste muusikapäevadega Alo Mattiisenit ja tema pinginaaber on isamaaliste laulude teksti autor Jüri Leesment. Põltsamaa lossihoov kogub suviste kontsertide korraldajana tuntust ja Felixi konservipurkide Põltsamaa päritolu pole ka uudis.

Aga see on ka enam-vähem kõik. Kui piirkonnale poliitiliselt läheneda, võiksime teada, et näiteks Keskerakonna riigikogulased Mailis Reps ja Marika Tuus on Jõgeva- ja Tartumaalt valitud, ning Rahvaliidu 13 saadikust tervelt kuus eesotsas Villu Reiljaniga on samuti siit oma mandaadi saanud.
Peaaegu pool Riigikogu Keskfraktsioonist veetis paar istungitevaba nädalapäeva Jõgevamaal, tehes sisukaid visiite ettevõtjate juurde, koolidesse, hoolde- ja lastekodudesse, kohtumistele pensionäridega, rahvakoosolekutele külaseltsides ning Peipsi-ääre vanausuliste manu. Meeleoluka õhtu veetsid Riigikogu rahvasaadikud koos Jõgevamaa keskerakondlaste kohalike juhtidega Kuremaa lossis.

Enn Eesmaa, Helle Kalda ja Marika Tuus alustasid oma ringreisi Adaveres Rootsi kapitaliga loodud õmblustööstuses Tinatex, kus toodetakse päästeveste. Juhataja Margus Metsma sõnul on kutseõppe aluseks inimese tahe tööd teha. Metsma arvas ka, et ega nii väikses kollektiivis (50 inimese ringis) ei ole ametiühingust suurt abi, kõik probleemid tuleb ettevõtte siseselt ära lahendada. Õmblusnaised kurtsid ebaloogilise vanemapalga ja ebaõnnestunud tervishoiukorralduse üle.
Hiljem kuulsime Tinatexi kohta, et teenimaks välja 3000–4000 krooni, peavad noored naised ülimalt pingutama ja töötundide arvu keegi ei küsi. Küll ähvardab sellise ületöötamise taga kiiresti käestlibisev tervis. Nooruses tervist hoida ei osata, pigem kardetakse kaotada sedagi töökohta, sest ümberkaudu pole midagi paremat võtta. Ja see on juba üleriigiline maakohtade probleem.
Üksnes Eesti kapitalil töötavat osaühingut Moreen (Põltsamaa vald, Kaavere küla) juhib Juss Maurer, kes poetas ettevõtjana üldistava kullatera: „Arenguks on põhiline normaalne investeerimine." Tema on kogu oma kasumi aastatega investeerinudki ja liiva-kruusa kaevandamise firmat pidevalt laiendanud. Moreenist lahkudes jäi kripeldama, et kui vaid selliseid Maureri-suguseid Eesti kapitali mehi rohkem oleks!

Elu kurvema poolega tutvusid riigikogulased Lustivere ja Võisiku hooldekodudes ning Siimusti lastekodus. Lustivere mõisahoones paikneva hooldekodu juhataja Tiit Teinfeldi põhimure ongi, kuidas mõis hooldekodu haldava MTÜ omandisse saada. Praegune omandivorm on osaliselt era, osaliselt riigi, aga määramatus peab lõppema. Teinfeldi sõnul kardab ta karvast kätt, mis valla müügitehingu peatada võib: „Vald müüks mõisa sümboolse raha eest meie MTÜle, aga ..."
Mees laiutab käsi. Järeldame, et on huvilisi, kes näevad ilusa mõisa tulevikku teisiti kui hooldekoduna.
Vanadekodu on üks kurvemaid kohti, kus üldse elu tegelikkust näha. Minnes kiirelt ehitavast, kõrgustesse küündivast pealinnast ja siinsete skandaalikeste keskelt 75 vanainimese hulka, kes oma päevi hooldekodus veedavad (4150 krooni kuu), tekib paratamatult igavesti vastuseta küsimus elu mõttest.

Ega Siimusti lastekodu rõõmsam ei olnud. Imestan, kuidas Mailis Reps ja Marika Tuus seal juba mitmendat korda käivad, kas neil süda haledaks ei lähe? Kuigi lastekodu on euroremonditud ja sealsetel elanikel on tuhat korda parem elada kui kodus (õigemini, kodu neil ei olegi), jääb kurb tunne ikkagi. Kuigi lahkudes antakse meile kaasa värvikirev voldik, kust näeme, et siinse lastekodu 16 asukale püütakse pakkuda parimat lapsepõlve, kuni Rootsi suvelaagrite ja Võrumaa rattamatkadeni, tuletab elu tõsidus end paratamatult valusalt meelde.
Lastekodu direktrissi Silvi Moonti sõnul on neil lähiajal kavas 2004. aastal loodud harjutuskodu arendamine – see on koht, kus lastekodust lahkuv noor õpib enne iseseisvat elu endaga toimetulemist.
Võisiku erihooldekodu direktor Toivo Ilves ja hooldusjuht Ülar Uusküla kurtsid, et suurim mure on totaalne rahapuudus, millesse nende asutus sattus pärast eelmise aasta palgakokkuleppeid tervishoiutöötajate, ametiühingute ja valitsuse vahel.
„Palgatõus ajab pankrotti," ütleb Ilves. Seepeale lubas Marika Tuus esitada sotsiaalministrile arupärimise.
Võisiku erihooldealused, s.o psüühilise puudega inimesed, tuletasid meelde ka selle, et Eesti ühiskonnas ei olda huvitatud puuetega inimestele töökohtade loomisest. Aga neid üksnes ülal pidada on väga kallis. Kokku on Eestis selliseid inimesi 4500, neist Võisikul elab 8–10 %.

Kõige sisukamad kohtumised möödusid Palamusel, Pajusi külaseltsis ja Põltsamaa kultuurimajas, kuhu tuli kokku rohkesti rahvast.
Palamuse inimesed küsisid Eesmaalt, Kaldalt ja Tuusilt, miks Keskerakond sügisel öösiti Riigikogus üleval istus ja miks rahvasaadikutel nii kõrged palgad on. Üks 74aastane proua võttis kokku, et ta on pika elu jooksul näinud viit riigikorda, aga niisugust endale krahmamist nagu praegu, ta varem näinud ei ole.
Põltsamaa eakatele esinesid Keskerakonna Pensionäride Kogu esimees Heimar Lenk, Eesti Pensionäride Liidu aseesimees Aare Kitsing, Keskerakonna pensionäride esindajad Herme Endoja Pärnust, Tiina Mürk Tartust ja Heiki Männik Põlvast. Lõpuks tutvustas Marika Tuus neile Keskfraktsiooni esitatud eelnõu, mis lubab pensione kõvasti tõsta, kui teised riigikogulased (ka need, kes siitsamast Jõgevamaalt valitud) sellega kaasa tulevad.
Pajusi külaseltsi nooremad sorti mehed küsisid riigikogujatelt üsna otse, missuguse näoga tulevad poliitikud enne valimisi rahva ette, kas neil tõesti häbi ei ole selle üle, mis riigis toimub? Eriti maainimestel on, mida pealinnale ja Toompeale ette heita maaelu hävitavate seaduste ja viletsa riigijuhtimise eest. Vilets tähendab nende keeli seda, et eesti riigitegelane ei seisa Eesti riigi eest.

Kokkuvõttes jäi Jõgeva-reisilt kõlama kaks sõnumit. Üks on positiivne, ja selle eest suur tänu Põltsamaa Ettevõtjate Liidu presidendile Andres Väänile, kes koos Vello Lukki ja Riho Laanesega püüdis riigikogujatele jätta Jõgevamaast muljet kui arenevast, edenevast ja ettevõtlikust maakonnast, kus tublid eesti tegijad raskustele vaatamata „hinge ja vastutustundega, tahte ja mõistusega" (Andres Vääni sõnad) kohalikku elu edasi viivad.
Teisalt jäi meelde negatiivne, ja see on suur mure, mis on omane tervele Eestimaale – nagu väljendus Saare valla töötute aktiviseerimiskeskuse eestvedaja (tuntud ka kui Palamuse väljanäituse korraldaja) Mart Jalakas, „ei ole ühe valla probleem, et laste arv piirkonnas kolinal langeb".
Seega – vähe lapsi, palju vanadekodusid. Niisugune rõõmutu perspektiiv tuli Jõgevamaal kahjuks erilise teravusega silme ette. Poliitikute asi on protsesse pöörata, mitte ainult nende sabas joosta ja olukorda konstateerida. Aga rahvas peaks oma valitutelt ka rohkem nõudma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)