Milles me eksime

 Kristlik pärand

Meil on hea meel, et NATO hädas appi tuleb, et Euroliit raha jagab ning et 80 000 omaaegse eesti sõjapõgeniku vastuvõtmine tundub loomulikuna. Ristiusu käsud saab välja öelda ühe lausega: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“ (Ro 13:8-10; Ga 5:14). Iga inimest tuleb võtta nii nagu ta on, ja mitte kui vahendit; temast hoolida ja lugu pidada. Hädasolijaid tuleb aidata kasvõi oma elu ja vara ohverdades. Omakasu on ebaeetiline. See on inimlikkus ehk humaansus, mis on tuntud paljudes usundites ja kultuurides. Koraan võtab paljud Piibli arusaamad lihtsalt kokku: sellele, kes püüab lõigata ajaliku elu põllult, jätame selle, kuid tulevase elu jaoks ei ole tal midagi.

Kuni Mart Laari pöördumatute reformideni püsis eesti kultuuris kristlikkus, milleta pole mõistetavad Oskar Lutsu, Anton Hansen-Tammsaare ega Jaan Kaplinski maailmad. Liberaalne elukorraldus päästis inimestes valla ahnuse (avaritia), kõrkuse (superbia) ja pimeda iha (cupiditas) jõud. Need kustutasid isegi võime head tahta.

Humanismi rajajad Euroopas jagunesid kahte suunda. Ühed taotlesid üldist hüve ja ühiskonna kasu, teised pigem isiklike himude rahuldamist. Picco della Mirandola esitas 1478. aastal vaidluseks „Kõne inimväärikusest“, mis näeb meis võimet kujuneda nii jumalasarnasteks kui ka loomalikeks. Olude tähtsust ta ei märganud. Dispuut jäi pidamata.

Humaansuseta humanism

Euroliidu alusväärtuseks on humanism. Mõiste tuleb ladinakeelsest sõnast humanus – inimlik, haritud. Renessansi ajal tähendas see vanade keelte ja antiigi ning sellele rajatud kõrgkultuuride tundmist, millest sai osa kitsas eliit. Õnne see ei toonud. Michelangelo maalitud sadadest inimnägudest pole rõõmu ühelgi. Kodanlik individualism jättis kõrvale 40 000 aastat töötanud religioossuse ja 2,5 miljardit aastat inimsuse põhiolemuseks olnud sotsiaalsuse. Nii osutusid kirjandus, kunst, pedagoogika ja eetika abituiks. Austama hakati sellist tüüpi eneseteostust, milleni hiljem jõudsid Hitler ja Stalin. Niccolo Machiavelli kirjeldas reaalset poliitikat, kus kõik kuriteod on lubatud (1532), Martin Luther lootusetult rikutud inimest, kelle tahe on orjastatud (1525). Järgnesid sajad pikad, verised ja tihti mõttetud sõjad, mille ühiskondlikke põhjusi ei mõisteta siiani. Inimesed soovisid tappa ja olla tapetud. (Tihti mängivadki sõja põhjused riikidega, nagu on see praegu Ukrainas ja Lähis-Idas.) Püstitus küsimus kurjusest kurjuse enese pärast. Natside rajatud Auschwitzi surmalaagris piinati surnuks ja hävitati tööstuslikult kuni 1,5 miljonit süütut inimest. Paavst Johannes Paulus II palvetas sageli Maximilian Kolbe hukkamiskohal, kes oli läinud tundmatu kaasvangi eest vabatahtlikult surma. Kirikupea lootis, et usk ja armastus võidavad vihkamise. Laagris tapetud laste kingi vaadates jõudis XIV dalai-laama Tendzin Getso veendumusele, et see kuritegu osutus võimalikuks võime tõttu näha teist inimest kannatamas. Budism peab kauneimaks emotsiooniks aga kaastunnet.

Töö ja kapital

Tööandja Toomas Tamsar sisendab noortesse absurdset usku nagu võiks igaüks saada selleks, kelleks ta tahab, kui vaid pingutab (EPL 26.06). Isegi Ameerikas määrab edukuse klassikuuluvus. Uuelt põlvkonnalt nõutakse vastutust valikute eest maailmas, mis pole nende loodud. Nii majandussüsteem, hariduskorraldus, vanemad kui ka elukoht on ette antud. Õpilased elavad illusioonides, ja neidonlihtne kallutada parempoolset poliitikat toetama. Kui elukogemus käes, eelistatakse sellisest Eestist aga paraku ära minna.

Karjäärinõustaja Tiina Saar ei salga, et ise saab hakkama 10% noortest, 90% töötab allpool võimeid või peab lahkuma. Tööleasujate palk ei võimalda sageli väärikat elu ja isegi enese taastootmist. On orjalik hirm, et puudub õigus oma arvamusele ja väärikale töösuhtele (Saar, EPL 15.07).

Eesti kolmekümnekordsed palgavahed on Euroopas kõige ebaõiglasemad. Enamiku noorte võimaluste ruum jääb kitsaks ja nende elus puudub õnn. Tuhanded abiellumisealised naised lahkuvad Soome. Antoine de Saint-Exupery on kirjutanud: „Ära oota midagi inimeselt, kes töötab enda ülalpidamiseks, mitte aga oma igaviku jaoks.“

Sotsiaalsed põhjused

Uurimused näitavad, et perekonna loomist takistab noorte majanduslik ebakindlus ja järeltulijate üleskasvatamise kõrge hind. Tühi kott toob tüli majja. See, et ühiskonna valud elatakse välja perekonnas kõige lähedasemate peal, on hävitamas ühiskonna algrakukese. Pooled abielud lahutatakse, suurem jagu lapsi sünnib väljaspool abielu. Üksikvanema või omaste hooldaja elu käib sageli üle inimvõimete.

Ühiskond on kodeerinud kõigisse kohustuse olla edukas, aga vähestele andnud vahendid seda saavutada. Eestis on veerand miljonit inimest jäetud ilma võimalusest oma eluga toime tulla. Sotsiaalsed riskid on liiga suured. Siit saavad alguse stresshaigused – südame ja veresoonkonna tõved ning vähk viivad meist hauda enamuse. Ebavõrdses ühiskonnas on kõigil halvem tervis ja enesetunne kui võrdsemates ühiskondades. Mehed on enda ja elu suhtes naistest nõudlikumad (vt B. Pilvre „Vikerkaar“ nr 4/5 2014) ja surevad neist kümme aastat varem, enamasti ületöötamise tõttu (M. Punab, samas). Seepärast ei tasuks nende kõrgemat palka väga kadestada.

Tervise Arengu Instituudi andmetel registreeriti aastatel 2008–2012 uusi psüühikahäirega seotud haigusjuhte (enamasti depressioon ja ärevus) aastas 27 000 (SLÕL 12.07). Psühhiaatritest veerand, sh äsja ülikooli lõpetanutest juba pooled, on tööl Soomes. Siin tekib töövõimetuse uus kasvulava. Hingehädade allikaks on töö- ja peresuhted (Jüri Ennet), veel enam madal klassikuuluvus ja töö, mis ei toida. Alkohol, suits, narkootikumid ja vägivald vaigistavad valu ning aitavad elust põgeneda.

Kui nüüd kõik inimesed end maksimaalselt aitama asuksid ning kõik psühholoogid, sensitiivid ja psühhiaatrid neile appi tõttaksid, saabuks katastroof, sest nii struktuursed kui ka lõpp-põhjused ei asu mitte peas, vaid ühiskonnas. Piibli järgi vastutab vaese hinge eest rikas.

Arstiabi kadumine

See ohustab iga inimese julgeolekut rohkem kui Venemaa. WHO hinnangul kukub Eesti tervishoiusüsteem 10 aasta jooksul kokku. Kuna pole raha, pole ka arste ja õdesid. Kes kasinalt külvab, see kasinalt lõikab. Parempoolsete tervishoiukulud (5,9% SKT-st) on OECD riikidest madalaimad ja sellega seotult ka eestlaste tervis üks kehvemaid Euroopas. See maksab ka majanduslikult ränka hinda. Osalise töövõimega invaliididelt leiva äravõtmine ei suuda Eestit päästa. Uus Eesti on kaotanud veerand miljonit inimest. Nüüd on parempoolsed peale surumas individuaalse vastutuse põhimõtet, seda ka kehvade geenide ja keskkonna eest, mis jätaks ühiskonna nõrgemad liikmed ja vähemkindlustatud klassid hädavajaliku arstiabita. Nende võimalused tervislikeks eluviisideks on niigi piiratud ja eluiga lühem kui eliidil. Kellel peaks olema õigus otsustada inimese eluõiguse ja kannatuste üle? Enamikule üle jõu käiv tasuline hambaravi vaatab tänaval hambutu suuga vastu. Rahvale oleks parim tervishoiu solidaarsusprintsiip, mitte omavastutus.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli igal inimesel põhiseaduslik õigus tasuta arstiabile. Tervishoiu kättesaadavuse halvenemisega on kaasas käinud ebausu ja enesepettuse tõus. Kas imetegijatel on ette näidata katsetulemusi, võrreldes kontrollrühmaga? Eestlaste tervelt elatud aastate arv ei kasva. Loodus pakub nii häid kui ka kahjulikke aineid; viimaste hulka kuuluvad näiteks sool, suhkur, tubakas, kanep jne.

Kätega ravimisse usub 62%, elujõudu 56% rahvast. Eestis on olnud imevõimetega ravitsejaid nagu Vigala Sass ja Kaika Laine, ning usklikult võiks seda ka oodata, aga tegemist on üliharva erandiga. Üldjuhul jätab alternatiivmeditsiinile lootmine haiguse lihtsalt ravimata.

Ebareligiooni ike

Ristiusu järgi on väär arvata, nagu oleks inimene lõputult täiustuv olend, kes pingutades kõike suudab. Lubamatu on muuta Jumal, isegi usk vahendeiks. Parempoolsete siht on olnud taandada sotsiaalsed probleemid moraalseteks. Sotsiaalne allasurutus tekitab ebausku, sest rahvas on tegelikult või ainult näiliselt võimetu ühiskonda muutma. Kui meil usub taaskehastumist rohkem inimesi kui Jumalat, pole Teda vajagi, rääkimata maailma parandamisest. Ebausk on vaimse rõhumise vorm. See tähendab, et Jumala asemele on tulnud miski muu. Martin Luther pidas tähtsamateks ebajumalateks raha, võimu ja seksi. Hiljem tuli rahvuste ajastu. Nüüd on haare kitsam. Pool rahvast usub vaime, astroloogiat veidi vähem. Viimasel pole saatuse ega iseloomuga vähimatki mõõdetavat seost. Esoteerika taga võivad olla ohtlikud jõud. Sellele lootmine on ikka iseloomustanud hukkuvat ühiskonda.

40% on endale ise usu loonud, see on osa eneseusust. 60% peab eestlastele sobivaimaks maausku, kuigi elame linnades ja vaid 21% loeb end kristlasteks. Ekspluataatoritel on läbi ajaloo olnud hirm, et kirik asub kaitsma rõhutuid, nüüd on ta ohus, kuna ta seda ei tee. Religioonide ülikõrgeid nõudmisi suudaks täita mõni üksik. Turg on jalge alla tallanud nende ühisosa – pühaduse. Religioosne kogemus ja usuline ümbersünd on ebatavalised.

Orja rüü

Juubelilaulupidu annab võimaluse end mitu päeva järjest rahvusena tunda, kogeda võrdsuse ja oma mina rahvasse sulandumise võrratut elamust – just nagu Rahvarinde aastail. Aga mitte kõigile. Esimesel laulupeol esinesid ainult rikkamad ühiskonnaliikmed. Selle ürituse kriitikud ütlesid, et talurahvas jäeti pärisorjusest vabastamisel maata, nende väljarändamissoovi tingib näljahäda ja laulupidu tuleb alandlikult saksameelne.

Tavapäraselt jaotatakse ühiskond kolme klassi. Tiit Ulase arvates kuulub meil korporatiivsesse ülemkihti vaid 60 000, ülejäänu moodustab Teine Eesti. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu oli üllatunud, et allutatud klassid on läbi ajaloo oma tunnetest ja huvidest lahti öelnud. Rõhutute kallal rakendatakse sümboolset vägivalda (ajupesu) nende endi osavõtul nii, et nad sellest arugi ei saa. Meil kästakse näiteks positiivselt mõtelda, alamklass peab valitsevat korda tavaliselt endastmõistetavaks ja on kuulekas, kuna nendes kujundatud n-ö vaimse mina (habitus) tajukategooriad langevad kokku ühiskonna struktuuridega (Henn Käärik). Nüüd on parempoolsed hakanud kõike psühhologiseerima, kuigi elu määravad klass, turg (sh moraalikaubandus), tarbimiskultus, vaatemängud; lõppkokkuvõttes – raha. Inimese otsustusruum on pisike ja puudutab pisiasju. Eksistentsi mõttetust varjatakse tsirkuse ja illusioonidega. Ilmselt on õigus Piiblit ja ajalugu hästi tundnud Augustinusel, kes väitis, et igasugune häving ja hukatus saab alguse ülbusest; meieaegseid sõnu kasutades – indiviidikesksusest.

Parempoolsus on raske haigus, mis lõppeb surmaga. Või ärkab rahva enesealalhoiuinstinkt veel enne valimisi ja teeb liberalismile lõpu? Muid võimalusi meil rahvana püsima jääda pole.

KARL LUST, pensionär

[fotoallkiri]    VALUS TEGELIKKUS: Jüri Enneti sõnul on hingehädade allikaks töö- ja peresuhted, veel enam aga madal klassikuuluvus ja töö, mis ei toida. Alkohol, suits, narkootikumid ja vägivald vaigistavad valu ning aitavad elust põgeneda, arvab Karl Lust.

Jaga |