Laulame neid laule jälle!

RALF R. PARVE,      06. juuni 2001


Internatsionaal sai Mõõdukate partei hümniks
19. mail Mõõdukate üldkogul tunnistati juuniküüditamise 60. aastapäeva künnisel kibedusega, et siiani pole Riigikogu andnud poliitilist ega õiguslikku hinnangut kommunistliku partei ja nõukogude reþiimi inimvaenulikule olemusele. "Ilma selleta aga ei vabane ühiskond mineviku varjudest," kinnitas volikogu.

Seekord jäeti kompartei teemat arvestades Mõõdukate tavapärane hümn - kunagine N. Liidu ja kuritegeliku NLKP hümn "Internatsionaal" - erandkorras laulmata. Meloodia, mille on oma lemmikhelindiks kuulutanud ka ülemaailmne Sotsialistlik Internatsionaal.

Seda laulu lauldi ka 1940. aasta suvel

Õnneks ei satu nooremate inimeste kätte 1971. a. ilmunud Eesti NSV ajaloo kolmas köide. Selle pea- ja tegevtoimetaja Viktor Maamägi kirjeldab 21. juulil 1940. aastal Andrei Þdanovi poolt kokkuklopsitud Riigivolikogu deklaratsiooni vastuvõtmist Eesti muutmisest Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks nii:
"Vaevalt sai eesistuja teatada, et deklaratsioon on ühel häälel vastu võetud, kui Toompea lossi võlvide all pääses valla tormiline, kauakestev ovatsioon. Kõlasid hüüded "Hurraa!", "Elagu Nõukogude Eesti!". "Internatsionaali" helid kostsid kaugele tänavaile, kus Riigivolikogu tervitama tulnud delegatsioonid lauluga ühinesid".
Järgmisel päeval jahvatasid riigireeturid samasuguses ülev-hüsteerilises stiilis läbi deklaratsiooni Eesti astumise kohta NSV Liitu:
"Jällegi puhkesid tormilised ovatsioonid. Lakkamatult kostis tervitushüüdeid Nõukogude Liidu auks, saadikud tõstsid kätele peaministri J. Varese, J. Lauristini, Nõukogude Liidu saadiku V. Botðkarjovi, N. Ruusi ja O. Lauristini ning laulsid suure vaimustusega "Internatsionaali"."
Peatselt likvideerisid Internatsionaali hingestatud lauljad kõige muu kõrval ka Konstantin Pätsu loodud Isamaaliidu.
Kui suure vaimustusega laulavad nüüd Mõõdukate kokkutulekutel "Internatsionaali" Enn Tarto, Toomas Hendrik Ilves, Marju Lauristin või Andres Tarand? Kuuldavasti kedagi pole veel kätele tõstetud. Aga mis teha, kui su välismõttekaaslased Sotsinternist on eestlasele nii vastuvõtmatu hümni enda esilauluks valinud. Siin meenub eesti rahva vanasõna: "Kelle leiba sööd, selle laulu laulad".

Iseenesest ju kena laul

Internatsionaali sõnad valmisid prantslasel Eugene Pottier'il 1871. a ning ta avaldas need 1887 "Revolutsiooniliste laulude" kogumikus. Mõelduna kodanluse ja kapitalistliku korra vastu, mida me juba 10 aastat usinalt rajame. Viisi sai Internatsionaal 1888 ning 1890. aastatel muutus populaarseks Põhja-Prantsusmaa, Belgia ning Lääne-Euroopa tööliskeskustes. 1902. aastal tõlgiti Internatsionaal vene keelde, 1917 sai sellest Nõukogude Venemaa ning seejärel N. Liidu hümn. Muuseas - sel ajal, kui Eesti Leegioni mehed ja soomepoisid võitlesid relv käes Eesti taasokupeerimise vastu, lõppesid TASS-i Sovinformbüroo rindeteated raadios Internatsionaali ettemängimisega. Eestis lauldi hoopis "Leegionäride marssi": "Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, / Sest kohustus püha meil täita. /Eesti tulevik - see meie kõikide siht, / Mille eest tuleb surra või võita".
1944. aastal. kirjutati Stalini tellimusel uus N. Liidu hümn, Internatsionaalist sai NLKP hümn, olles ühtlasi kõigi kommunistlike- ja töölisparteide esilauluks. Internatsionaali võisid kodus innustunult kaasa laulda kõik punafanaatikud, kes hilisematel aastatel jälgisid televisiooniülekannetest arvukaid, järjekordselt "ajaloolisi" NLKP kongresse. Nüüd on selle hümni (samal ajal kommunistlikku parteid hukka mõistes) üle võtnud Mõõdukad.

Internatsionaal Eesti moodi

Esmakordselt nägi eestikeelse Internatsionaali tekst trükivalgust 1905.a. V. Grünstammi tõlkes. Järgmisel aastal võttis uued sõnad ette Hans Pöögelmann isiklikult - tulevase Eesti Töörahva Kommuuni nukuvalitsuse liige. Pöögelmanni teksti räiged sõnad, mida Mõõdukad hädakorras on laulnud, ei kõlvanud Eesti Vabariigi sotsiaaldemokraatidele. Nii ilmuski 1926.a. noorsotsialistliku ajakirjas "Rünnak" Internatsionaal Gustav Suitsu tõlkes. Üsnagi võõrastav oli Eesti Vabariigi kodanikel teada saada, et riigitegelase ja sotsiaaldemokraatide liidri Mihkel Martna matustel 1934. aasta maikuus oli tema sark kaetud punalipuga ning mängiti Internatsionaali.
Pöögelmanni tekst on talle omaselt vulgaarbolðevistlikus sõnastuses, Suitsu oma vaoshoitum. Mõlemad aga kutsuvad töölisklassi vägeva käega võimulolevaid rõhujaid lõõtsa tõmmates täie vihaga kukutama.
Mõõdukad on Internatsionaali laulnud oma kogunemistel nii Pöögelmanni kui Suitsu sõnade järgi. Saavutamaks konsensust, oleks neile mõttekas mingi tööjaotus. Vanuritest erakonna liikmed võiksid pruukida Grünstammi sõnu, NLKPsse kuulunud mõõdukad Pöögelmanni omi ning noormõõdukad - Gustav Suitsu ridu.

Võitluslaul Horst Wesselist Punasel Väljakul

Muidugi, endaõigustuse korras saab ju väita, et milles laul süüdi on. Ent ajalugu on ajalugu - kõigi oma ebameeldivate ja vastikute lisanditega. Rahvuslikult meelestatud eestlaste jaoks on ka Internatsionaal ebameeldiv mälestus okupatsiooniajast. Tolle hümni reanimeerimisega on Mõõdukad kaotanud igasuguse mõõdutunde. Toogem näiteks võrdlus - Intenatsionaal eestlase jaoks on sama, kui venelasel kuulata Moskvas Punasel väljakul natside võitluslaulu kõrtsikakluses tapetud hitlerjuugendist Horst Wesselist. Kuidagi ei mahu pähe, mis tundega laulab nüüd Internatsionaali mõõdukaks muutunud nõukogude meelsusvang Enn Tarto!
Balti riikides on Internatsionaalil hoopis teistsugune tähendus kui rahulolevas ning täissöönud Euroopas. Kahjuks arvestatakse Eestis aga üksnes sealtpoolt tulevate kommete, tavade ja nõudmistega. Unustades oma rahva ajaloo, üleelamised, kannatused ja meelsuse.
Internatsionaali ei tahaks oma elus enam iialgi kuulda! Tehku talle uued sõnad kas või Ain Kaalep või Hando Runnel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)