Nädala juubilar JOHN FITZGERALD KENNEDY 100

Jah, huvitaval kombel on just Kennedy mõrv see sündmus, mille tegeliku põhjuse kohta on igalühel oma teooria. Kennedy mõrvamist uurinud Warreni komisjon on justkui spetsiaalselt oma tööd sedasi teinud, et igaüks saaks aru: komisjon varjab midagi. Tollest sündmusest on kirjutatud hulk uurimusi, on vändatud palju dokumentaalfilme. Tõsi küll, peaaegu kõik need uurimused on tembeldatud vandenõuteooriateks.

Üks enimlevinud teooria rääkis sellest, et Kennedy atendaadi taga oli maffia, kellele JFK oli varvastele astunud. Selle teooria kasuks räägib asjaolu, et Lee Harvey Oswaldi – ametliku mõrtsuka, kes küll mitte kordagi ei tunnistanud end Kennedy mõrvas süüdi – tappis maffiaga seotud isik. Kaks päeva peale Oswaldi aresti, kui teda transporditi politsei peastaabist vanglasse, kihutas ööklubiomanik Jack Ruby kõigi nähes talle kaks kuuli kõhtu. Vandenõuteoreetikud kinnitavad, et sel moel kõrvaldati oluline tunnistaja ning juurdlus võis uurimise lõpetada puhta südametunnistusega ning juhtunu opaka endise merejalaväelase kraesse kirjutada. Kusjuures ka Ruby läks õige varsti jumalakarja – ametlikult küll kopsuvähi tagajärjel.

Teised teoreetikud on veendunud, et kõige taga olid eriteenistused CIA ja FBI – Allen Dalles ning Edgar Hoover.

Kolmandad kinnitavad, et atendaat Kennedyle oli CIA, FBI ning maffia ühisvandenõu. Neljandad, et kõige taga olid venelased ning KGB. Viimased toetusid faktile, et Oswald elas 1959. aasta sügisest kuni 1961. aasta kevadeni Nõukogude Liidus ning et Kennedy jäi pidevalt Nõukogude Liidule jalgu. Just Kennedy valitsemise ajal toimusid sündmused Sigade lahes, Vietnami viidi esimesed Ameerika regulaarväed, Kariibi kriisi ning Berliini kriisi ajal olid aga nii Ameerika kui ka Nõukogude Liidu sõjaväelaste sõrmed strateegiliste tuumarakettide laskemehhanismide päästikutel.

Inimkond oli aastatel 1961–1963 kahel korral hävingu äärel. Muide, viimastel aastatel on avalikkuse ette tulnud mitmed endised Nõukogude Liidu kindralstaabi ning Pentagoni ohvitserid väitega, et Kariibi kriisi ajal anti mõlemalt poolt korraldus tuumaraketid välja lasta. Apokalüpsis jäi ära vaid seepärast, et saladuslikul moel need laskemehhanismid ei toiminud ning mõni minut hiljem võeti käsud tagasi. Miks mehhanismid ei toiminud, see on siiani saladuskatte all.

Vaatamata kõigele sellele on Nõukogude Liidu juhtkonna ning KGB osalus Kennedy tapmises enam kui väheusutav. Seda versiooni võisid tõsiselt võtta vaid piiratud russofoobid, keda Ameerikas ja ka mujal maailmas oli ja on piisavalt. Kennedy surm ning uue presidendi ametissemääramine ei olnud 1963. aasta lõpul Nõukogude Liidule mitte mingil juhul kasulik. 1963. aasta suvel kirjutasid Ameerika, Inglismaa ja Nõukogude Liit alla kolmepoolsele tuumakatsetuste keelustamise leppele ning ilmnes teisigi külma sõja soojenemise märke.

Jääb veel üks teooria, mis esmapilgul tundub olevat absoluutselt hullumeelne. Nimelt leiavad mõned, et Kennedy atendaat oli algusest lõpuni lavastatud ning et „Jack” lihtsalt lahkus poliitikast. Võib-olla seepärast, et tema tervis oli väga kehv, kuid presidendiamet nõudis liiga palju energiat. Aga võib-olla tüdines ta kogu sellest mängust ja tahtis kõigest ning kõigist rahu saada? Polnud ju Kennedyl tegelikult kunagi poliitilisi ambitsioone olnud ning tema minek poliitikasse oli rohkem isa korralduse täitmine, kui et tema enda initsiatiiv.

Aga võib-olla oli tema lahkumine ühe suurejoonelise inimeste teadvuse kontrolli operatsiooni üks osa?

Kui objektiivselt asja vaadelda, siis 29. mail 1917 sündinud Kennedyst loodi iidol, nagu muide ka veel ühest tolle aja kuulsusest – Marilyn Monroe’st. Iidol on aga võimalik luua vaid märtrist. Selle teooriaga haakub fakt, et Marilyni surma ametlik põhjus oli unerohu üledoos, kusjuures Marilyni ja John Kennedy armulugu oli avalik saladus ning kogu maailm teadis, et Kennedy soovis suhet lõpetada. Marilyni plaanidega see, igapidi gentlemanlik käitumine, ei sobinud, ja presidendil läks tarvis eriteenistuste „abi”, et kujunenud olukorrast kuiva nahaga välja tulla. Mille poolest säärane õnnetu armunud poliitikaohver ei kõlba iidoliks, pealegi, kui ta oskas nii seksuaalselt presidendile „Happy birthday to you” laulda?

Küsite, et kellele ning milleks oli vaja luua neid iidoleid, pealegi veel nii erinevaid – üks, vaat et maailma võimsaima riigi president, teine, äärmiselt keskpärane filminäitleja ning veel keskpärasem lauljanna? Mis ma oskan öelda? Põhjusi võib olla mitmeid – iidolite abil on „eliit” läbi aegade masside käitumist kontrollinud, kusjuures 1960-ndate algus oli aeg, mil inimesed vajasid uusi iidoleid, keda kummardada, sest vanad olid oma aja ära elanud. Aga võib-olla lihtsalt kontrolliti, kui kiiresti rahvas uue informatsiooni omaks võtab? Ja lihtsalt „eksperimendi ilu“ tähendab ju kah midagi.

IVARI VEE

Jaga |