Taasiseseisvumispäeva tamm

HELDUR JÕGIOJA,      02. august 2006


Leidsin viisteist aastat tagasi põlismetsast ühelt liivakünkalt kiratseva kolmeaastase meetripikkuse tammekese. Oli 20. august 1991. Labidat kaasas polnud, kaevasin puukese liiva seest kätega välja ja tõin koju. Paar aastat ta põdes, nüüdseks on aga suureks tammeks sirgunud. Viisteist aastat on ta ka viieteistmeetriseks taasiseseisvumispäeva tammeks tõstnud.

Algul hoidsin tihti käsi ta kohal sõnades: "Kasva vägevaks puuks ja anna varju neile, kes siin aastasadade pärast elavad." Nüüd annab ta ise mulle jõudu – kui käsi tüve lähedal hoida, hakkavad peopesad võimsast energiatulvast kihelema.
Kuid kas see puu on minu oma? Ei, ta on sõber, kaaslane, sümbol, imetlusobjekt, tulevik, kuid mitte kellegi omand. Ta kuulub maale, Maaemale. Tamme okstes siristavad linnud, oma väikeses maailmas sibavad ringi putukad.
Selle puu lehed muutuvad aegamööda huumuseks. Ta on Pihlaka talu tamm ning on ehk olemas ka siis, kui praeguseid hooneid enam pole – elu läheb ju edasi.

Naaberkrundil kõrgub mitmeharuline iidvana saar. Kui tammeke veel aianurgas jõudu kogus, peatus mu poolelioleva maja ees uhke üüriauto. Sellest astus välja Austraalia eestlane, kes siit 1944. aasta augustis lahkus. Tagasi ta enam ei tulnud.
"Ei tunne siin midagi enam ära," ütles ta mulle kurvalt. Aga äkki mees elavnes." Näe, see suur saar on alles." Ja ta kiirustas puu juurde. Mehe silmis olid äkki pisarad. Vaatasin eemalt, ei läinud teda segama. Ta kaisutas puud ja tuli auto juurde tagasi.
"Ronisin poisikesena selle saare otsa ja vaatasin sinetavat kaugust, sinna, Emajõe poole. Tartu paistis ka kätte. Tee oli kruusane, tolmas… Teeni oli lepavõsa, sellest siis ka Lepiku talu. Nojah, ma olen selle talu pärija.
"Talu enam pole, aga maa on ju alles, mulle kuulub siit ainult üks hektar, minge valda, ajage paberid korda, saate kõva kompensatsiooni ", ütlesin austraallasele.
Ei ole mulle siit midagi vaja, ütles mees. Maad on mul Austraalias küllalt. Maad peab harima ja seal elama. Mida teha maaga teises maailma otsas? Jäägu neile, kes siin elavad… Olgu teil õnne. Oli tore kohtuda, good luck. Korduvalt Austraalias käies olen sellele mehele mõelnud, aga pole teda seal kohanud. Ei jõudnud nime küsida.

Tamme ja vana saarepuu kohal kostab lõokeste vidin. Laulev õhk, ütlevad aborigeenid nende kohta. Laulva õhuga sinitaevas puude kohal – see ongi Eesti. Ja need puud jäävad meist kohisema. Kaasa ei võta me siit ükskord minnes midagi.
Aga hea, et meil on eellaste istutatud puud. Ise puid istutades hoiame järjepidavust. Puud on andnud meile nimed, sümbolid, väärikuse ja näo. Taara tammikud, tammepärjad, Tamme-nimelised kanged naised ja mehed. Ega Pärnad, Saared ja Männid kehvemad ole.

Saja aasta pärast sahiseb tammeladvas samamoodi lõunatuul ja pilvitu kodumaa taevas on su üle. Sina, kena tammekene… Ja kui okaspuud kord raiutud saavad, ongi taas tammikute aeg tagasi nagu oli mõne tuhande aasta eest. Kõik kordub. Ja sellest on hea mõelda, sest üürikese inimelu kõrval on see midagi suhteliselt kindlat ja jäävat. Ning selle oled sa ise istutanud kõigile neile, kes kord võimsa tammepuu varju vajavad.

KESKMÕTE:
"Hea, et meil on eellaste istutatud puud. Ise puid istutades hoiame järjepidevust. Puud on andnud meile nimed, sümbolid, väärikuse ja näo. Taara tammikud, tammepärjad, Tamme-nimelised kanged naised ja mehed. Ega Pärnad, Saared ja Männid kehvemad ole."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)