Ei, proua president!

Teie sündisite 1969. aasta lõpul. Ajal, kui NSV Liidus valitses nn sula ja võimul oli Brežnev, kes sisepoliitikas oli konservatiiv. (Kuna olen ise temaga hetkeks kohtunud Dnepropetrovski ajaloomuuseumis ajal, kui ta oli suurriigi Ülemnõukogu juht ja korjas kokku fotosid oma „üllitise” „Väike maa” jaoks, võin tollasest kohtumisest meenutada vaid kõlava häälega kena meest.)

Et sündisin viimasel sõja-aastal, mäletan olukorda, mis oli minu lapsepõlves.

Jah, poed olid üsna tühjad. Koos oma kooli õppealajuhatajaga seisin kõrvuti suhkrusabas. Kavaldasin ka järjekordades, sest seegi oli tolle aja komme. Aga nii elasid kõik riigid, kes sõjas olid kannatada saanud.

Kõrgharidusega ema läks tööle Tallinna Paberivabrikusse – vanapaberi sorteerijaks. See oli tänuväärt töökoht, sest palju häid raamatuid saadeti hävitamisele, ja neid tõi ema vargsi koju. Hiljem muidugi edutati ta kontoritööle ja sai ka palgas juurde.

Kõrgharidusega isa oli ametis juristina ja teenis tollase aja kohta talutavat palka. Oleks ta läinud parteisse, oleks ülemuseks saanud.

Nälga mina oma nooruses ei näinud. Ka mingit laamendavat küllust polnud.

Sama võin öelda oma klassikaaslaste kohta, kellest paljud kasvasid väga tublideks inimesteks. Olen uhke, et õppisin koos Toomas Uba, Ants Kaldoja, Peeter Eelsaare, Irja Halliste, Siiri Kirsmaa, Tiit Tingase ja Jaan Hioniga. Paralleelklassides olid Teet Kallas ja Jüri Karindi.

Kui sündisite Teie, proua president, olin juba läbinud elukooli Ukrainas sõjaväelisel tandril ja saanud kätte ka elukutse. Nägin tõelist vaesust noorte hulgas just Ukrainas, kus andis tunda ka terav teraviljakriis – sõime herneleiba. Vaat’ seal, võõrsil olles, mõistsin seda tohutut vahet oma kodumaa ja Ukraina vahel.

Eestis olid selleks ajaks juba võimsad ja rikkad kolhoosid-sovhoosid ning toitu jagus kõigile palju rohkem. Eriti hästi elati maal. Majandid müüsid odavat liha, üht-teist tuli ka oma aiamaadelt.

Väljastpoolt tulnud laudarahvas ja mehhanisaatorid elasid oma peredega majandite antud korterites tasuta. Elekter ja küte olid palgaga võrreldes üliodavad. Maakondades asusid oma haiglad. ETKVL-i süsteemi kauplused olid päris head. Arstiabi, ka hambaravi, oli prii. Igas koolis peeti palgal arst või meditsiiniõde.

Kui Teie olite juba üheaastane, sain mina tööd Eesti Raadios. Sõitsin kümne reporteriaasta jooksul palju ringi ja kohtusin inimestega igat masti erialadelt. Suveti lisaks veel Malevaraadiot tehes olin palju koos noortega. Kõigil neil oli lõbus töösuvi ja omateenitud kopikas palgana veel lisaks.

Noortel olid erialaringid tasuta. Lisaks võis saada keskkooli lõpuks ka juhiload tehtud. Ja mitte amatöörjuhi, vaid tolleaegse veoautojuhi ehk 3. liigi load.

Ei saa unustada ka tasuta sporditegemise võimalusi. Mootorisport, kardisport, langevarjundus ja purilend, rääkimata autorallist – kõik need olid spordiklubide käes. Neid oli meil palju: alates ”Kalevi”, „Jõudi” ja „Tööjõureservide” omadest ALMAVÜ omadeni välja.

Kui Teie täna lähete jooksuvõistlusele, siis maksate osavõtu eest. Tolle „helge lapsepõlve” osalised selle eest ei maksnud midagi.

Teie, lugupeetud president, omate küll oma arvamust, aga viimasel ajal kipute seda ka teistele ametnikuna peale suruma.

Samuti ei meeldi mulle Teie halvustavad ütlused peavoolumeedias EKRE kohta, olgugi et too seltskond ka minule sugugi ei meeldi. Mina tavakodanikuna võin noid halvustada. Teie aga presidendina ilmselt mitte, ja veel just vahetult enne valimisi. Laske rahval oma otsus teha! Ja kui EKRE saab nüüd hääli juurde, siis tuleb see tänu Teie karuteenele! Need poolthääled saavad olema protestihääled.

Kuidas Teie sellega lepite, lugupeetud proua president?

AIVO OINA

Jaga |