MTÜ Vaba Ajakirjandus esitles raamatut „Kuritegu ja karistamatus“

 Korruptsioonijuhtumite peategelased on Isamaa ja Res Publica Liiduga, Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, eriti sageli aga Reformierakonnaga seotud poliitikud ning ärimehed.

Olgu nimetatud poliitik Urmas Reinsalu, Narva-Jõesuu linnapea Andres Noormägi, Riigikohtu esimees Märt Rask, juhtiv riigiprokurör Margus Kurm, poliitikuid rahastavad ärimehed Neinar Seli jaToomas Luman, Pärnu maavanem Toomas Kivimägi, "Minu Eesti" IRL-i taustaga tegijad, majandusminister Juhan Parts, Pärnu kohalik poliitik Raul Sarandi, ärimees Tõnis Palts, aga ka Haapsalu ärimehed Urmas Sukles, Enno Tamm jpt.

Raamatus on kirjeldatud KaPo püüdlusi lavastada süüdi Tallinna linnavalitsus, Reformierakonna taotlust välja pressida 15-miljonilist pistist Eesti Raudtee tagasiostul ning salapäraste mõrvade uurimise sinnapaikajätmist reformierakondlikul Otepääl.

Kokku on raamatus 16 lugu. Eraldi peatüki moodustavad Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare arvamused ja seisukohavõtud mitmete korruptsioonijuhtude ning võimutruu meedia ja korruptsiooni suhete kohta.

Esitlus toimus tagamõttega paigas – Tallinnas Patarei vanglas, mis tegutseb praegu eramuuseumina. Kellel on vaja ekstreemseid elamusi ja elustada koledaid mälupilte meie rahva ajaloost, need võiksid tee sinna jalge alla võtta.. Välisturiste oli Patareis  igatahes rohkesti huvi tundmas.

Esitlust juhtis MTÜ Vaba Ajakirjandus juhatuse liige Elmar Sepp. Sõna võtsid raamatu koostaja Urmi Reinde, sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid,  endine juhtivpolitseinik Kalle Klandorf ja Keskerakonna  Riigikogu fraktsiooni aseesimees Ain Seppik.

Raamatut saab esialgu kõikidest Keskerakonna piirkonnabüroodest üle Eesti, Keskerakonna büroost tel 6 273 460 ning Kesknädala toimetusest. Loodetavasti jõuab ta peatselt ka hästivarustatud raamatupoodidesse.

Klandorf: Eesti riik tahab kõiki  oma kodanikke karistada

Transparency International ehk Rahvusvaheline Korruptsiooni Vastu Võitlemise Organisatsioon väidab, et korruptsioon on see, kus seaduse ja heade tavade asemel maksab võim, jõud ja isiklik huvi.

Erinevate teaduslike allikate väitel on poliitika valitsemiskunst ehk võimu teostamine ja kasutamine. Kas siis korruptsioon võrdub võimuga? Kas poliitilise korruptsiooni puhul on tegemist poliitilise tegevuse või tegevusetusega? Või on see hoopiski isikliku huvi taandumine partei huvile? Mis siis meie riigis ikkagi toimub?

Eelnimetatud Transparency International'i definitsiooni kasutab kogu maailm, kuid miks selle tõlgendus on meil nii äärmuslik? Miks mõnes Eesti ametkonnas on iga kommikarp või lillekimp vaja arvele võtta, kui mõnes teises ühiskonnas oleks tegemist kõige lihtsama tänuavaldusega?

Miks osa juhtumeid leiab nii avalikkuses kui ka uurimisorganite poolt kõrgendatud tähelepanu ja teised jälle vaibuvad või ei jõuagi lahenduseni?

Aga äkki ongi Eesti ühiskond nii väike ja semulikest suhetest läbi põimunud, et asju ei saagi korraldada paremini ja kiiremini, kui olemasolevad regulatsioonid või ametkonnad seda teevad?

Näete, kui palju lahtisi otsi ja küsimusi on sõna korruptsioon ümber.

Toon ka ühe näite elust enesest. Eelmisel aastal oli ehitusfirmal Merko vist juubel. Mu abikaasa on olnud Merko koostööpartner juba ammu, veel enne seda, kui asusin tööle Lasnamäe linnaosavalitsusse. Seekord ei toimunud mingit joomingut ega suurt läbu – toimus hoopis laevareis. Kui hakkasin abikaasaga laevale minema, ilmus kusagilt välja mingi telejaam ja küsis minu käest: miks ma sinna korruptsioonilaevale lähen? Sama rumal, kui oli nende küsimus minu jaoks, oli minu vastus neile. See oli vist nii rumal, et seda õhtul TV-sse ei lastudki.

Nüüd küsimus suurele ringile: kas ma olen korruptant?? Mina arvan, et ei ole, aga keegi kindlasti arvab, et olen. Kui oleks pidu olnud kusagil restoranis, poleks televisioonil ilmselt sellist küsimust tekkinud. Keegi poleks arvanud, et Merko arvel joomine ja söömine on korruptsioon.

Kas me ei tekita niisuguste olukordadega liigset negatiivset emotsiooni oma riigis? Me tahaksime kindlasti korruptsioonijuhtude poolest järele jõuda Kesk-Aafrika Vabariigile, ?kki anname maailmale valesignaali meie olukorrast? Vahel tundub mulle, et Eesti riigil on ülesanne kõiki kodanikke karistada, kui mitte kriminaalkuriteo eest, siis vähemalt väärteoga.

Ma arvan, et Eesti karistuspoliitika on valel teel. Selle näiteks on veel kord raamat heast ja halvast korruptsioonist, kusjuures siin raamatus on „hea korruptsiooni“ näited.

Parafraseerides üht tuntud eesti filmi, ütleks: „Seltsimehed, edasi! Suurendame hea korruptsiooni näitajaid!“

Kalle Klandorfi, Tallinna Lasnamäe linnaosa vanema sõnavõtt raamatuesitlusel

[fotoallkiri]  PATAREI VANGLASSE: Absoluutne enamik esitlusele tulnud huvilistest võttis Patarei-teekonna ette esimest korda elus. Vaid Seppik ütles isiklike töökogemuste põhjal, et see on eestlaste teadvuses liiga sünge paik.

Jaga |