Ameerika ja Eesti 2007

TOOMAS ALATALU,      17. jaanuar 2007


Pole midagi teha – president on cowboy ja talle meeldib paugutada, s.t asju lahendada jõupositsioonilt. Teinekord isegi paugutamisega üllatada, sest USA õhurünnakud Somaalias 7.–9. jaanuarini seda paljudele olid.

Kordasaadetu eelloost niipalju, et 1990ndate algul sekkus USA Somaalia kodusõtta. 1993. aastal Clintoni päevil maale saadetud üksus sattus aga varitsusele, ja ameeriklased kaotasid paugult 19 meest, kelle laipade mõnitamine võeti filmilindile – üllatust polnud, sest eelmisi Mogadisho peremehi on seostatud al-Qaeda liikumisega.
Sellest nimest aga piisab, et ükskõik kus USA lennukid õhku tõsta ja raketid teele saata, ning pärast ei selgita keegi, kui paljud tapetuist või kas üldse keegi neist omas pistmist USA vaenlasega nr. 1. Nii on asjad käinud ka Iraagis ja Afganistanis.
Ja kui peakski ilmnema, et alqaedalaste pähe tapeti näiteks lihtsalt seltskond pulmalisi, käib käte puhtaks tegemine lihtsalt – ellujäänud hõimlastele antakse patakas dollareid. Ehk siis samamoodi, nagu toimetasid Uue Maailma hõivajad neli-viis sajandit tagasi indiaanlastele klaasikilde jagades. Ja muu maailm võib arvata, mida tahab, sest ameeriklastel on oma vaenlane ja oma kättemaks.

USA-l ikka Vietnami sõja taktika

Tõenäoliselt läheb tõsiseks pommitamiseks ka Iraagis, sest Bushi otsus saata täiendavad 20 000 meest just Bagdadi tõotab just seda – tänavalahingud tähendavad ohvreid, ja lihtsaim võte vastasest jagu saada on kõige maatasa tegemine.
Täpselt nii toimetas USA Vietnamis – teatele vägede väljaviimisest järgnes linnade lauspommitamine. Loogika kohaselt pidanuks see vastast nõrgendama ja looma soodsama tausta vägede äratoomisele. Nagu teada, Vietnamis see loogika ei töötanud – Vietkong lõpetas sõja võiduka tormijooksuga.

Demokraatide käik

30 aastat hiljem on olukord kardinaalselt teisem, sest vägede kasutamist saab mõjutada USA Kongress, kus viimased valimised andsid ülekaalu Iraagi avantüüri kritiseerinud demokraatidele. Samas tegutses Bush kärmelt, ennetamaks vastaspoole võimalusi.
Asi on ju selles, et tavaliselt seotakse poliitika muutmist uute isikute ametissemääramisega. Bush aga on viimastel nädalatel välja vahetanud suure osa Iraagi suunal tegutsenud väejuhte, nõunikke ja diplomaate. Kui lisada veel kaitseminister Rumsfelt, siis on peaaegu kõik kriitika alla sattuda võivad isikud ametist priid ja asendatud Bushi poliitika pooldajatega, keda demokraatidel on aga raske kritiseerida, sest nood pole veel jõudnud end avada.
Muu maailma seisukohalt on see isegi hea, sest nüüd ei saa demokraadid läbi lauskriitikaga mõne isiku vastu, vaid peavad midagi tõsisemat ette võtma. Eks lähinädalad näita, kas tõesti saab asja demokraatide lubadustest blokeerida rahaeraldisi Iraagi sõja jaoks – see oleks USA poliitikas uus sõna – või ikkagi antakse järele Bushi veenmistele. Pole raske mõista, et see, mida demokraadid täna pakuvad, võib kahe aasta pärast olla USA ametlik poliitika.

Britid kõhklevad, nagu Eestigi

Kahtlemata mõjutab tänaseid vaidlusi Kongressis teadmine, et erinevalt Vietnamist on pealiitlased USA-d sedapuhku maha jätmas – Bushi sõjalaiendamiskõnet ennetas isegi Tony Blairi kinnitus, et Suurbritannia lisavägesid Iraaki ei saada. Kui juba London, siis ...
Tallinnas siiski uus võbin oli, kui meenutada Riigikogus detsembris toimunud vaidlusi ja hääletusi Eesti Iraagi-missiooni asjus – üle hulga aja eksponeerisid Eesti erakonnad oma erimeelsusi välispoliitika taktikas. Pealegi põhimõttelistes asjades – suhtumises ﾜRO-sse ja USA-sse – ehk teisisõnu: asjatundjad said põgusa pildi Eesti erakondade lähenemisest maailmapoliitikale.
Nii mõnigi mitteasjatundja ei saanud samas ilmselt pihta, mille üle Riigikogus vaieldi: kui Reformierakond tunnistas ainult missiooni pikendamist aasta võrra, siis Keskerakond ja Rahvaliit tõstsid esikohale mandaadi läbivaatamise juunis 2007, mil seda mõistagi teeb uus Riigikogu. Läbivaatamine juunis 2007 oleks toimunud ka aastase pikkuse juures...

Oravad tegid, nagu Bushile vaja

Asja iva on selles, et esimene postulaat pärineb Valgest Majast ja Bushile lubati 28. novembril Tallinnas, et Eesti sõdurid jäävad Iraaki veel aastaks, sestap tuli teiste riikide poolt lisatud täpsustus ﾜRO Julgeolekunõukogu 28. novembri resolutsioonile (tulenevalt ajavahest oli Bush selle hääletuse ajaks juba Riias!) halastamatult tõrjuda, ja sellega said end välispoliitiliselt USA-le orienteeruvaks erakonnaks kuulutanud oravad (antud avaldusega sai maha veel Siim Kallas) teiste paremparteide toetusel hakkama.
Pärast sellist 100%-lise truuduse avaldamist Bushi poliitikale jääb vaid huviga oodata, milliste hinnangutega hakkab Eesti välisministeerium reageerima USA demokraatide algatustele Iraagi sõja, Iraani ja Lähis-Ida asjus (Bushi viimane kõne läks mööda Palestiina riigist).


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)