Erakonna jõud on ühtsuses

Mitu nädalat järjest jälgisid kõik vähegi poliitikast huvitatud inimesed, millega lõpeb „kolme õe“ saaga ja kas Keskerakond ikka säilitab oma ühtsust loetud kuud enne kohalikke valimisi. Meie pooldajad hoidsid meile pöialt aga meie vastased lootsid, et kohe-kohe tekitame iseendile selliseid probleeme, mida neil pole kunagi õnnestunud meile tekitada.

Kõiksugu uuringud ja reitingud näitavad selgelt, et Keskerakond on praegu kõige populaarsem poliitiline jõud Eestis. Eriti paistab meie ülekaal silma Tallinnas, kus keskerakondlased juhivad suure vahega teiste ees. Hoiame pealinnas ainuvõimu juba mitu aastat, kuid erinevate politoloogide ja analüütikute arvamused langevad kokku selles, et niisugust olukorda säilitada pole pärast kohalikke valimisi sugugi lihtne.

Seega erakonnale on eriti oluline, et kõik meie liikmed kandideeriksid just erakonna nimekirjas. Igasuguste alternatiivnimekirjade koostamine võib vabalt kaasa tuua olukorra, kus Keskerakond on paremal juhul sunnitud Tallinnas moodustama koalitsiooni, halvemal juhul aga võime üldse langeda opositsiooni. Ei tasu vist seletama hakata, missuguseid probleeme see võib meile ja meie valijatele kaasa tuua.

Õige valik

Pole ime, et uudis võimalikust valimisnimekirja moodustamisest, millega oli valmis ühinema Yana Toom, tekitas ühiskonnas nii suure kajastuse. Hetkeks tundus, et Keskerakonna ühtsus lõi kõikuma: paljud meie valijad sattusid segadusse, poliitilised oponendid aga ärkasid üles uues lootuses. Alternatiivnimekiri nii kõva poliitiku osalusega nagu Yana Toom, kes on võimeline tuhandeid valijaid kõnetama ja nende hääled saama, oleks võinud seada ohtu Keskerakonna valimisedu Tallinnas. Meie valijate hääled oleks läinud kahe nimekirja vahele hajuma, samas mingi osa valijatest oleks võinud üldse käega lüüa (a la enne klaarige asju omavahel oma nimekirjadega ja siis tulge meie juurde) ja valimisjaoskonda mitte ilmuda. Ilmselge on, kes oleks lõiganud niisugusest asjade käigust kõige rohkem kasu.

Võttes arvesse kõiki poolt- ja vastuargumente, tegi Yana Toom ainuõige valiku. Erakonna ühtsuse säilitamise ja valijate huvide eest hoolimise soov on tähtsamad kui emotsioonid ja võimalik isiklik solvumine ning see väärib kindlasti tunnustust. Nagu ka erakonna juhtide tegevus selles olukorras. Ei usu, et see otsus tuli Yanale kergelt: tal oli tõesti põhjust kohe mitme asja pärast rahulolematu olla. Kuid ukse paukudes lahkuda on vahel kergem kui jääda ja panna teisi oma (ja oma pooldajate) arvamusega arvestama.

Asjaolule, et lõplik otsus oli igati õige, viitab ka meie poliitiliste vastaste käitumine. Saades aru, et Keskerakond säilitas oma ühtsuse, hakkasid nad meid meedias kohe ründama, kasutades vana head plaati nimega „kremlimeelsus“. Nagu tabavalt ütles Erkki Savisaar: „Keskerakonna ühtseks jäämine oli arusaadavalt löök nii Reformierakonnale kui teistelegi, kes lootsid näha valimiste asemel muuga hõivatud Keskerakonda. Kindlasti olid paljud juba käsi kokku löömas, kuid need unistused ei täitunud. Seepärast on ka arusaadav, miks püütakse taas rääkida udu Kremli-meelsusest. See on järjekordne Reformierakonna hirmutamistaktika, millel pole mitte mingisugust alust.“

Näidakem ühtsust

Jääb ainult üle parempoolsetele poliitikutele kaasa tunda ja soovitada neile tulla välja reaalsete ideedega, kuidas võiks elu pealinnas paremaks muuta, mitte aga istuda käed rüpes ja loota, et keskerakondlased lähevad omavahel tülli ja sillutavad oma vastastele tee võimule. Seda ei juhtu.

Usun, et kõik teised Keskerakonna liikmed, kes vahepeal mõtlesid selle peale, et tulla Tallinnas välja oma valimisnimekirjaga, võiksid Yana Toomi eeskuju järgida. Erakonna jõud peitub tema ühtsuses, mida on korduvalt näidanud erinevad valimised. Seega kutsun kõiki seda ühtsust näitama ja hoidma – siis saadab meid ka edu!

Jaga |