Märtsi muljeid [Vaba Eesti Sõna internetiväljaandest]

04. aprill 2007


Vello Helk 17.03.2007

Eestis hakkab kevad sisse murdma, lumi sulab, aga võib veel tulla tagasilööke. Sama kehtib ka valitsuskoalitsiooni kõneluste kohta. Ligineme kevadisele pööripäevale, mis ei toonud küll kaasa sama tugevat muutust kui möödunud aasta sügispööripäev, aga siiski annab lootust.

Läbirääkimiste kommentaarides on palju juttu välisministri koha täitmisest. Välisministeeriumi ülesandeks on ka valgustada Eesti poliitikat rahvusvahelisel areenil, mida seni pole kuigi palju tehtud, mispärast on tulnud pronksmehe temaatika puhul taluda arusaamatuid rünnakuid Eesti riigi vastu. Pole tehtud elementaarset selgitustööd, välja arvatud Margus Laidre sõnavõtt. Siin Taanis pidin ise seda selgitama, sain sõna suurimas hommikulehes, ka positiivset vastukaja, misjärel see teema on huvitandrilt kadunud. Suuremate kogemustega välisminister oleks Eestile kindlasti kasulikum. Loomulikult püüavad vene eriteenistuste mõjuagendid Eestis seda takistada.

George Orwelli tabava tähelepaneku kohaselt peab iga totalitaarne süsteem mälu oma peamiseks vaenlaseks. Kes kontrollib olevikku, see peab kontrollima ka minevikku, sest ainult sel kombel saab kontrollida tulevikku.

Oleme jõudnud Eesti iseseisvuse teise kümnendisse. On tekkinud grupp tegelasi, kes ilmutavad halvasti varjatud autoritaarset võimuiha, kõnelevad vajadusest kontrollida meediat, katsuvad põhjendada Eesti okupeerimist ning annavad endast parima, et Eesti inimestes tekiks pidev kodusõja tunne. Nad saavad selle eest varjatud või avalikku toetust suurelt idanaabrilt Venemaalt.

Võib ju öelda, et pole midagi halba, kui Eestis on erakond, kes saab läbi vaenulikult meelestatud suure naabriga. Sellega võib nõustuda, kui suhted lähtuksid partnerite võrdsusest. Seda meenutades jätkavad aga Keskerakonna esindajad vassimist, teistele külge pookides venemeelsust, kuigi Moskva on kuulutanud avalikult, et see erakond on ainuke koostööaldis Eesti partei.

Nende häälekandjas Kesknädal on N. Liidu nostalgia segatud eestlaste halvustamisega. Ilmekaks näiteks on Urmi Reinde 14. märtsi juhtkiri, mille ajalookäsitlus lähtub Bruno Sauli meenutustest „Meie aeg". See on hääl sügavast minevikust, millel on tihe seos suure naabri olevikuga.

Samas lehes kirjutavad ka mõned ajaloolased, nende hulgas Kaido Jaanson, kes arutles samas numbris teemal "Kas Eesti–Hiina sõda?". Kas ajaloo uurimine läheb edasi või tagasi? 11 aasta eest avaldasin pikema analüüsi "Eesti ajalugu on mitmetahuline" (Looming 1996/2, lk. 225–241). Selle lõpus tsiteerin just Kaido Jaansonit: "Kõik me oleme leninlik-stalinistlike käibetõdede vangid ja taastoodame seega tahtmatult nõukogudelikke stampe" (Postimees 14.08.1993).

Taasvabanemise kulgedes hakkasid vana nomenklatuuri esindajad pärast sümboolset Karl Vaino ohverdamist oma punast taaka katma sini-must-valgega. See kehtib osalt ka nende ajalookirjutajate kohta. 1987. aastal avaldas Kaido Jaanson teose "Draakoni hambad. Rootsi ja Taani palgasõdurid Eestis 1919. aastal", mis ilmus järgmisel aastal ka inglise keeles, tiitliga "Soldiers of Fortune. Swedish and Danish volunteers in the Estonian Civil War, 1918-1920".

Nagu ilmneb eespoolsest tsitaadist, ruttas ka Jaanson end katma sini-must-valgega ja kirjutas vastavaid uurimusi ja artikleid. Tema huvi keskendus Lenini asemel Aleksander Keskülale, kes omal ajal juhtis tähelepanu Leninile. Nüüd väidab ta, et Vabadussõja ajal kehtis komme, et kõik eestlased ja lätlased, kes olid punaväes, lasti kohe maha. Venelased aga võeti vangi, kust nad läksid valgete väkke ja, kui meelsus vastav, putkasid esimesel sobival juhusel punaste poole tagasi. Ta rõhutab, et tegelikult oli Vabadussõja ajal lõunarindel aastail 1918–1919 tegu puhtakujulise Eesti–Läti sõjaga – vastamisi olid läti punased ja eesti võidukad valged. Ainult et sellest pole kunagi olnud paslik rääkida – ei omal ajal, ei nõukaajal ega praegugi, sest poliitika segab. Lisaks olevat Eesti Vabariigi esimese presidendi Lennarti isa Georg Meri, kes juhtus millalgi 1919. aastal saanis sõitma läbi eestlaste poolt punaväelastest puhastatud Läti territooriumi, talle pikalt ja faktirohkelt rääkinud, kui vaenulikud olid lätlased: metsast tuli alatasa kuule ja süüa-juua ei saanud kusagilt.

Siin on tegemist räige üldistamisega, mis pole ajaloolase vääriline. Kas lasid eestlased maha 2000 vangi, enamuses eesti punased kütid, kes võeti Pihkva operatsioonis 1919. aasta mais? Kuidas pääses hilisem Läti välisminister Vilhelm Munters eluga? Jaansoni poolt tsiteeritud taanlane Borgelin annab hoopis teise pildi Läti operatsioonist 1919. aasta kevadel, aga ilma saanideta, Läti punaarmee osalemisest on olnud palju juttu jne.

Vaba Eesti Sõna on New Yorgis ilmuv väliseestlaste häälekandja


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (40)