Ma ei tulnud Riigikogusse mõnusasti aega viitma

21. jaanuar 2004


Kesknädala intervjuu

Kesknädal palus intervjuu Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmelt Jüri Shehovtsovilt (51), keda meie avalikkus tunneb veidi vähem. Teadmiseks see, et Riigikogusse sai ta Tallinna kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa 1117 valija tahtel. Oma valimisringkonnas saavutas ta Keskerakonna nimekirjas Edgar Savisaare järel teise koha.
Ta on abielus, poja ja kahe tütre isa. Kõrghariduse omandas Riia Tsiviillennunduse Instituudis. Enne Riigikogu valimisi oli tulundusühingu Madara juhataja, 2002. aastani oli Pirita linnaosa halduskogu revisjonikomisjoni esimees ja on Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni nõukogu ja volikogu liige.

Küsimustele vastab Riigikogu liige Jüri Shehovtsov
Milline oli Teile 2003. aasta?
Isiklikult mulle oli see küllaltki raske aasta. Töö Riigikogu saadikuna on minu elus uus etapp. Asusin Riigikogus tööle aprillis ja juba esimestel nädalatel kogesin, et saadikutöö on hoopis midagi muud kui oma firmat juhtida. Ma olin harjunud paljusid küsimusi ja probleeme iseseisvalt ja kiiresti lahendama. Teisiti ei ole ärimaailmas võimalik püsima jääda. Riigikogus asjad nii ei käi: on olemas koalitsioon ja opositsioon. Hakkad kiiresti ja energiliselt ajama nagu õiget asja, kuid jooksed peaga vastu müüri: koalitsioonil on asjast näiteks hoopis teine arusaamine. Seda oli algul raske kogeda.

Mida siis teha?
Olen oma loomult alati aktiivne inimene olnud ja olen seda ka Riigikogus. Ma ei kandideerinud ju selleks, et Riigikogu saalis mõnusasti aega veeta. Mul on oma arvamus paljude asjade kohta ja ma kaitsen oma seisukohti alati ja kõikjal. Loomulikult on valdkondi, mida ma tunnen põhjalikult ja on valdkondi, mis tuleb nüüd endale selgeks teha. Lihtsalt niisama, asjast aru saamata ma hääletusnuppu ei vajuta. See pole minu stiil.
Nendes küsimustes, mida ma põhjalikult tunnen, olen jõudnud Riigikogus üht-teist ka saavutada.

Näiteks?
Näiteks õnnestus ära muuta üks dokument, mis oluliselt ahistas Eesti autovedajate õigusi ja oleks nad muutnud sisuliselt konkurentsivõimetuks. Nimelt sooviti kehtestada piirangud sisseveetavale diislikütusele. Suured veokid ei tohtinud Eestisse sisenemisel rohkem kütust kaasa tuua kui 200 liitrit.
Rahandusministeerium põhjendas seda segast otsust väitega, et meie autojuhid ostavad välismaalt (Venemaalt, Lätist, Leedust, Poolast) odavat diislikütust, toovad selle Eestisse ja müüvad maha, jätavad maksud maksmata ja riik saavat kahju. See rahandusministeeriumi korraldus kehtis ainult Eesti autovedajatele - Läti, Leedu, Soome jne vedajaid see ei puudutanud. Minu arust oli see selge diskrimineerimine ja riigile lõppkokkuvõttes kahjulik.
Sellega taheti sundida Eesti autovedajaid ostma ainult kallist Eestis müüdavat diislikütust. Sellega oleks välismaiste vedajate turuosa suurenenud, meie oma aga vähenenud.
Tuli kõvasti vaeva näha ja selgitustööd teha nii koalitsiooni kui opositsiooni saadikute hulgas, et see meie autovedajaid diskrimineeriv dokument ellu ei rakenduks. Tõstatasin küsimuse majanduskomisjonis, kohtusin minister Meelis Atoneniga ning selgitasin talle olukorda. Rääkisin läbi Riigikogu kõigi fraktsioonidega, kutsusin majanduskomisjoni istungile Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni peasekretäri Toivo Kuldkepi, et Riigikogu saadikud saaksid tema käest teada meie autovedajate muredest selles küsimuses. Sellest võiks pikalt rääkida, kuid lühidalt öeldes: mul õnnestus kõiki veenda ja juunis toimus Riigikogu saalis meie ettepanekute hääletus ning peaaegu kõik saadikud - nii koalitsioonist kui opositsioonist - olid meie ettepanekute poolt. Olen selle üle uhke ja veendunud, et Riigikogus on visa tööga võimalik paljugi saavutada.
Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et kõnealuse seaduseelnõu vastuvõtmine vältis nii mõnegi firma pankrotti ja tugevdas meie autovedajate positsioone. Nad saavad jätkata tegevust ausas konkurentsis. Selle nimel tasus vaeva näha.

Mida ootate 2004. aastalt?
Eesti saamisega Euroopa Liidu liikmeks muutub nii mõndagi meie kõigi elus. Soovin, et suudaksime kiiresti omaks võtta Euroopas kehtivad tavad ja reeglid, kuid tahan olla valvel ka Eesti riigi ja oma valijate huvide eest. Üks on küll selge: mis ka ei juhtuks, tööd tuleb ikka teha. Riigikogu pakub selleks võimalusi küllaga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)