Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      23. märts 2005


Vahekokkuvõtted väliköökide juures
Kui mind määrati suurtüki juurde julgestusjao komandöriks, siis ütlesin igaühele, et hoidku end suurtükist kaugemale. Panin mehed maha nagu porgandiseemned. Ikka ilusasse poolkaarde. Ise võtsin servas hea nurruasendi. Ei saanud ma õieti veel und nähagi, kui suurtüki juures käis üks isesorti kärakas. Suurtükirattad olid püsti ja mehed loogus maas. Nad sindrinahad olid ikkagi roninud suurtüki raudse kilbi varju suitsu tegema. Aga sakslane oli seda suurtükki juba passinud. Ära kõrvetas. Mulle ei jäänud enam ühtegi meest, läksin vanemleitnant Meibaumi juurde tagasi.
Anti uus jagu kamandada. Kolm korda käisime rünnakul. Sel korral, kui sihi ääres kohtusime, polnud mul jaost rohkem järel kui Lillo-poiss. Enne õhtut aeti meie rood veel kord rünnakule. Tegin pika hüppe, esimene õnnestus alati kõige paremini. Jäin ühe mahalangenud puu taha pidama. Vaatasin tagasi. Lillo hüppas, heitis maha, jalad käisid üles. Kui palju kordi olin Lillole rääkinud, et nii jonnipunni moodi end kukutada ei tohi. Saigi kannast pihta!
Täna olin polgukomandöri vaatluspunkti julgestuses. Üsna kirju seltskond oli mulle kätte antud. Saksad ise panid meid paika. Naabriks paremal oli mul pikapüssi-mees Viira, vana semu Velikije Luki aegadest. Mis meil vahet? Männijuurikad ja liivakühm. Oli hea vaade oja kaldale. Sinna need kaks Saksa tanki kuhugi võssa kadusid.
Järsku Viira hüüdis: „Ma panen talle sähvaka, toru otsast kohe sisse!" „Ära sa sitta puutu!" hoiatasin. „Me pole siia nalja tegema tulnud. Ära vägisi kipu!" Silmapilk hiljem käis kärakas. Ju Viira närv ei pidanud vastu.
Mõni sekund hiljem lõi maa vappuma. Olin üleni liiva all. See kärakas oli küll otse tulnud. Ju nad teineteist olid jõllitanud. Hüüdsin Viirat, ei kuulnud oma häält, veel vähem Viira piuksu. Vaatasin üles. Männi oksalt rippus alla sinine sääreside. Jalga polnud näha. Pärast kaesin, ei kedagi. Kõver tankitõrjepüss oli mändide vahel maas. Seersant õhkas: „Nii need mehed kaovad."
Kaitsepilud saime enne koitu valmis, aga neid enam vaja ei tulnudki. Meie granaadid jäid viskamata. Tankid olid oja kaldalt kadunud. Naaberpolk oli pealetungile läinud ja platsi puhtaks löönud. Sel ajal aga magasime meie männimetsa all õndsat sõduriund. Ei seganud meid alanud päev ega kauge lahingumürin. Meie tund polnud veel tulnud. Muretu norin. Vaenlasel oli nüüd muudki teha kui meid kostitada.
Väliköökides olid supid ja pudrud juba keenud, aga sellise tühise asja pärast und ei hakatud häirima. Kelle kõht just oma osa nõudis, sellele kokk kateloki ääretasa täis tõstis. Pekiga hirsiputru võis nüüd süüa enda ja oma langenud sõprade nimel.

Varjendiidüll uduvihmaga
24. märtsi keskpäeval läksime hanereas piki ojakallast ümber Peri küla. Ees mustendas mets. Kusagil seal pidime kaitsele asuma.
Keegi oli meie saabumisest sakslastele teada andnud. Kohe, kui olime roninud oja vastaskaldast üles, hakkas mändide ladvus miine lõhkema. Edasi me ei tohtinud minna, pidime ootama. Kes eespool oli, mis toimus, seda polnud kelleltki küsida. Ju vist pidime ootama, et vastane jõuaks meie eest tagasi tõmbuda. Kusagil vasemal oli naaberpolk, kusagil paremal meie 1. pataljon, nende tegevusest me paraku sõltusime.
Nihkusin põliste mändide alt kaugemale põllu serva, kus väike liivaauk meelitas. Miine sadas mändide alla metoodilise järjekindlusega. Meie ohvitsere polnud näha, kogu võim oli ühe tüseda rühmavanema käes.
Lõpuks taipasin, et oodatakse kedagi, kes on tulemas ja meid edasi viib. Kas olid meie kasukad nii paksud või miinikillud nii rabedad, aga haavatute kisa küll kuulda ei olnud. Päike hakkas juba loodesse kalduma, kui liikumiseks läks. Laskusime mändide vahelt mööda vankrirada alla madalasse metsa. Siin oli rõske ja märg. Metsaveotee kõrval jooksid sinised, punased, valged ja rohelised kaablid üle loikude, lumelaikude igasse suunda laiali. Nagu oleks mingi fantastiline ämblik kudunud neist värvilistest niitidest kogu metsa haarava võrgu. Kallaku all oli kuuski, edasi tuli noor hõrendatud männik. Metsatee lookles mööda madala seljandiku harja aina edasi.
Tee äärde jäi kahekordse palklaega varjend, ees suur ristkülikukujuline kaevend. Varjendi katmiseks niipalju mulda polnud vaja läinud, ju pidi see vaevalt meetrisügavune bassein varju andma veel kellelegi-millelegi.
Vägev varjend, mille suust paar ülemust nina sisse pistsid, äratas tõepoolest usaldust. See sobis komandopunktiks. Telefonist ja mina saime käsu hõivata varjend.
„Olete nii kaua siin, kuni saate järgmise korralduse!"
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)