Tahaks olla veel suurem

ANTS LAHE,      23. aprill 2003


Tahaks olla veel suurem
Kui juba olla, siis miks mitte olla laiahaardeline, paljunäinud ja -käinud, omada sõpru laias ilmas, helistada kuhugile kaugele ja saada maile veel kaugemalt. Hing ihkab mõnikord midagi avarat, mida ihaldasid juba vanad meremehed, maadeuurijad ja lõppeks näiteks ka meie ajaloost - maavanem Kaupo. Nüüd, kus jällegi avanes uus trepiaste avarusse, esialgu küll Euroopasse, kas sobiks ja kes julgeks ajalugu tegemata jätta ja põnnama lüüa?

Muidugi need, kes ei ole Lermontovi "valendavat üksikut purje" lugenud, keda ei morjenda tunneli rajamine Soome lahe alla ega ka näiteks elamus, mida pakuks ajakirjanike summ Tallinna Lennujaamas, ootamas Teid, kunagist pisikest pätti pelgulinnast või siis Oxfordis kõrghariduse saanud maavanema võsu, saabumas Brüsselist kohapeal konutajatele olulise sõnumiga stiilis "ma tulen taevast ülevalt".

Nautides ette neid ülevaid hetki, kus langevad müürid ja piirid, peaksime siiski veel enne korraks laskuma sinna Lutsu eesti argipäeva. Selles elab ja rabeleb oma olemasolu kui põhieesmärgi nimel see, kes ei saa jällegi aru, nagu kunagi helgest kommunismist - kuhu ja miks.

Igapäevaelus ei teki suures paljurahvuselises koosluses argielu uut vääringut. Suurtes kooslustes (linnades, riikides) ei segune erinevad rahvad mingiks uueks kvaliteediks. Vastupidi, energia kulub väikeste koosluste tekitamiseks,: kus naaber räägiks samas keeles, käiks samas kirikus ja ka liivakastis mängivatel lastel oleksid juba meile omast lapsepõlvest tuttavad puudutused ja voorused. Selline väike kooslus vajab poliitilise eneseteadvuse säilitamiseks poliitilise väljundi olemasolu tunnetamist, mis ei asu ega pea asuma piirides, mida hetkel saab omaks pidada.

Miks juudid olid sunnitud tooma nii rahalisi kui ka inimohvreid endale poliitilise väljundi loomiseks Iisraeli riigi näol? Miks nad ei kipu looma suurt ühendriiki koos palestiinlastega? Sest juudi rahvusel on sajanditepikkune negatiivne kogemus, mis tekkis rahvusriigi puudumisel. Ilmselt puudub ka nende kohapealsetel poliitikutel, nagu harilikult, suurushullustust reguleeriv taju, mis sunniks rakenduma igapäevaelu väikestele probleemidele, milleks nad rahva poolt tegelikult valiti.

Olles jäänud mingil põhjusel ilma sellest rahvusriigist, isegi tundest, et kuskil on rahvusriik, tekib vajadus pidada omaks teist rahvust, kellel on riik. Venemaal tahtsid paljud väikerahva üksikesindajad (marid, mordvalased) suures liidus venelased olla.

Tahtmist olla suur ja tähtis väljendub mitmeti. Kuriili saartele pole miljonitel suurriigi kodanikel asja aga mõne tagasiandmine Jaapanlastele paneks need miljonid vene patrioodid põdema.

Olla vene hõimude maal eestlane tähendas argielu tasandil uurali metallisulataja kulul elavat parasiiti, kes elab paremini, teeb kergemat tööd ja on loodusvarade osas venelastelt almuse saaja. Kuna Eestis oli tõepoolest keskmise palga tase kõrgemate hulgast Nõukogude Liidus, ja et "hõbedat, kulda ei leidu me maal", siis vastuargumendiks sai olla ainult meie põllumajandus.

Nüüd pürgida teiste rhvaste elustandardilt matti võtma, kus keskmiselt kuus inimest kümnest ei taha teadagi vaeste ja viletsate turgutamisest, kus põllumajanduses on ületootmine ja ka maavarade poolest pole meil midagi kaasa rääkida, on pehmelt öeldes ebaviisakas. Oma isiksusest lugupidamist võib nautida Saksamaal küll Lennart Meri, kuid reatöölisel oleks parem pärast liituist rahvusteemat vestluses vältida.

Möödas on need ajad mil mahajäänud riigid olid kommunismifondi taimelavadeks ja rikkus pidi end vaesuse eest kaitsma. Abi taotleva eestlase tekst on igal juhul eemaletõukavalt tobe, kui argumendina kasutataks sisulisi väiteid - Portugal oli ju mahajäänud, neid aidati, miks mitte nüüd meid, me oleme ju samuti vaesed ja viletsad, pealegi on meil nii ilusad silmad.

Eesti mehe tahe olla suur suurte hulgas on illusioon, mis tulevikus ei purune, sest see on ammu purunenud. Kui USA-s võib iga osariik omada omi seadusi, siis EL-is on seadused juba ammu enne liitumist ette antud ja ei võeta omadest seadustest piiksujaid jutule. Miks nii? Sest USA-s oskab igaüks osariigi seadust lugeda. EL-I suuremad rahvused, kelle esindajad hakkavad Eestis ilma tegema, ei lasku nii madalale, et hakkaksid eestikeelset juriidilist teksti isegi tõlkima, rääkimata lugemisest. Seepärast on vajalik, et Mustast merest Atlandini oleksid ühesugused seadused. Niipalju poliitilise vabaduse ilmingutest, mida me ei pruugi ennustada, sest see on reaalsus.

Majanduses pole samuti näha terendamas vaba konkurentsi. Kuivõrd tootmise mahud ja aktsiisid on ette antud, ei saa rääkida mingisugusest vabast majandusruumist.. Pole kuulnud, et Ameerikas on osariikide majanduslik tegevus nii rangelt piiratud. Kuna liitumispropagandat rikkalikult finantseeritakse, las nad siis uurivad ja - kui sihtotstarbelisest uuringust poole usud, saad ikka petta.

Me saame abi ja laenu, kui oskame oma projekte nii kirjutada, et laenatud raha eest ostetakse Euroopa suurriikidest uusi seadmeid ja materjale. Seega laenatud raha läheb saadud piirkonda tgasi ja tõstab seal rahvuslikku koguprodukti ning vähendab tööpuudust. Et aga uute seadmete poolt toodetava kauba müügi kogus samas limiteeritakse, ei ole võimalik laenuraha täies ulatuses tagasi maksta ja suurriigi kapital omandab odavalt laenuga pankrotistunud firma koos seadmete, ruumide, maa ja tööjõuga. Selline äriidee ei ole kõikehõlmav, kuid üks võimalikest.

Ei saa mööda minna ka Euroopast sissetungivast ärimoraalist. Odav konkurent keelustatakse sobiva seadusandluse abil. Suurfirma toodangu tarbimist saab peale suruda vajalike ettekujutuste ja nõuete karmistamise abil. Monopolidele sobivat seadust on lihtsam ja odavam ühe seadusajnda juures korraldada kui finantseerida lobi kümnetes riikides eraldi.
Inimese elu on lihtinimese tasandil püha ja ta nõustub oma verd abivajajale loovutama tasuta. Firmale on kasum palju püham ja ta nõustub oma verd abivajajale loovutama tasuta. Firmale on kasulikum palju püham ja kui vaja võib ka spiriini tableti eest sajakordset hinda küsida. Kui haigete poolt tasutud uuringute baasil leiutatakse kunstlik veri, siis ilmselt keelataks ka inimvere kasutamine kui liialt odava kauba tarbimine.

Seega need meditsiinilised leiutised, mis abivajajate rahadega välja mõeldakse, hakkavad ikkagi teenima selliseid abivajajaid, kes abiandjaid rikastuda võimaldaksid või siis märkab maksumaksja, et monopolide kätel on jällegi õnnestunud sügavamel taskuse tungida.
Sisseimbuv vaimustus inimlikust ahnusest on nii suur, et ilmselt ka Henry Ford oleks meil naelutatud populisti häbiposti, kui ta ühe finantsaasta lõpul igale traktoriostjale 50 dollarit tagastas, leidnudd, et omahind oossutus plaanitust väiksemaks. Isegi tema raamatut "Minu elu ja töö" meie kiidetud infoühiskonnast ei leia.

Madala valulävega laulvat revolutsionääri ärritab juba tõsiasi, et liitumisläbirääkimisi mingisuguste uute liitudega alustati ilma lubavat rahvahääletust korraldamata. Kuid nüüd on paljud omajagu targemad, et toimida nagu vanarahvas meid manitseb - parem karta kui kahetseda, sest kartmiseks on piisavalt põhjust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)