Eesti sõjaveterane on ka lõunapoolkeral

Leo Jaago,      31. jaanuar 2007


Sain hiljuti kurvad uudised Eestist – mu hea sõber Lembit Lauri lahkus siitilmast. Olin temaga kirjavahetuses ja rääkisime vähemalt kord kuus telefoniteel. Elu läheb aga edasi. Mineval aastal Malaisia riik saatis mulle Pingat Jasa Malaysia medali, mille teenisin dzhunglisõjas 1957–1959 ja 1961–1963. Sõdisin, sest sealsete kommunistide mäss algas õudse veretööga. Nüüd on Malaysia vaba riik ja mul on hea meel, et seal neli aastat teenisin. Paljud neist noortest poistest, kes olid minuga koos Malaias, langesid Vietnami sõjas. Neile oleks palju rõõmu teinud, kui nad oleksid selle medali saanud enne Vietnami sõda. Aga see on see sõduri elu! Läksin ka Vietnami sõtta, kuid see sõda algas valedega ja lõppes valedega. Teenisin seal kaks aastat ja mul on nüüd palju vietnami sõpru.
Jälle süüdistatakse Eestis eesti noori, kes võitlesid võõras mundris. Ka korpusemehi, kes vägisi viidi Venemaale sõdima „Stalini suure asja eest", kes elasid läbi põrgu ja kelle ajud löödi segamini sirbi ja vasaraga. Olin Tartus, kui paljud tuttavad 36. politseipataljoni poisid, kelle hulgas oli minu vanem vend, tulid tagasi Valgevenest – need eesti noored ei olnud mõrvarid, aga nüüd on hea nende poole kive loopida, sest need mehed ei saa enam ennast kaitsta.
Mina sõdisin 1942–1944 kommunistide vastu, mitte aga Suur-Saksamaa eest. Kas ma olen seepärast sõjakurjategija? Aga Idel Jakobson, kes saatis palju Eesti kodanikke Siberisse, ja Nikolai Trankmann olid täitsa ausad ja õiged mehed?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)