Haridus kui kuldkalake

Haridus on kahtlemata instrumentaalse iseloomuga, andes inimestele võimaluse oma soove teostada. „Parem haridus", millest aastaid kõnelevad haridusametnikud, poliitikud ja lapsevanemad, peab garanteerima, et meie lapsed saaksid rikasteks, ilusateks ja kuulsateks. Parema hariduse mõõdupuuks on täna nii meedia ja ühiskonna kui ka lastevanemate silmis hinded, testid, eksamitulemused, mida laps „palgana" koolist koju toob.

Viibisin kord Rosmal

asuva Johannese kooli (vaba waldorfkool) sünnipäeval. Kooli vilistlane, tookordne Elleri kooli trompetiõpilane Taavi rääkis aktusel nii:

„Ma tulin kooli, et targaks saada. Mul polnud selleks vaja mingeid hindeid. Mul pole nendega midagi peale hakata. Niigi oli huvitav. Nüüd, kui ma pean tegema hindele eksameid ja arvestusi, on mul pidevalt tunne, et ma vahetan oma teadmised hinde vastu. See tähendab: müün oma teadmisi ja saan selle eest hinde vastu."

Paljud lapsed on muutunud

„kooliränduriteks" - lapsevanem valib oma lapsele kooli teatud kriteeriumidest lähtudes. 2005. aastal Praxise uurimisandmetel oli selliseks iga seitsmes Eestimaa laps. (Kahjuks pole uut uuringut tehtud, kuigi üks eesmärke oli demograafilise olukorra ja koolivõrgu prognoosimine aastaks 2010.)

Lapsevanemad arvestavad mitmesuguste „mõõdikutega": lähedus kodule, kogemus eelmiste kooliskäinud lastega, veendumus, et just see kool annab parima hariduse jne.

Hiljutine tendents

iga hinna eest panna lapsed suurde, 12-klassilisse kooli andis lapsevanematele kindlustunde, et niimoodi pääsevad nende võsukesed kord gümnaasiumiastmesse. Praeguseks teatavasti on sel alal „rong läinud" ja veidi nõudlikumad lapsevanemad vaatavad asju sügavamalt. Neile on oluline eelkõige see, kas õhkkond koolis sobib nende lapsele. Kas õppekava ja õppemeetodid on ootuspärased? Milliseid väärtusi koolis hinnatakse ja lastele püütakse edastada? Milline visioon ja eesmärgid on koolil? Kas lapsevanemad on oodatud kaasa rääkima, kas õpetajad on usaldusväärsed, koostöö- ja arenemisvõimelised?

Lapsevanemate aktiivsusest

oleneb suuresti see, kas kodukohakool vastab nende ootustele või mitte. Nad saavad mitte ainult mõjutada koolitegelikkust, vaid kaasa aidata ka sellele, et ühine visioon ellu rakenduks.

Mõelgem praegu kasvavale erakoolide loomise tendentsile, mis on eelkõige vaimne alternatiiv olemasolevale munitsipaalkoolile (sisuliselt riigikoolile). Praegu on neid kokku 45. Väheste eranditega on tegu väikekoolidega, kus hinnatakse lapsesõbralikkust, loovust, head koolikeskkonda. Tegelikult on kõike seda võimalik luua ka nn tavakoolis. Võtame Pikakannu kooli juhtumi, kus omavalitsus käitus kui kuri võõrasema. Nagu muinasjutus, nii ka elus saab see „võõrastütar" ootamatult hästi hakkama.

Või rusikatega vehkimine Pühajärve kooli ümber. Mõni hea aasta tagasi „mõrvas" Elva linnavalitsus Peedu algkooli, nimetades seda „koolide ühendamiseks". Praegu on seal tekkimas erakool, sest kogukond on sellest huvitatud ja kuuldavasti ka paljud Elva lapsed on sinna kooli pandud. Miks mõni omavalitsus saeb oksa, millel ise istub?

Jätkusuutlikud ja jätkusuutmatud koolid

määratakse peaasjalikult õpilaste arvu järgi, teised näitajad (suurema kooli kaugus, bussiliiklus) taanduvad selle ees. Millegipärast pandi kinni just algkoolid ja ka mõni väiksem põhikool, kuigi väljaütlemistes kõneldi kodulähedase kooli säilimisest.

Millise õpikeskkonna suudavad õpetajad luua, milliseid tähendusi ja väärtusi nad lastele edasi annavad, millised pedagoogilised veendumused neil on, kuidas nad õppevahendeid rakendavad - see ei sõltu niivõrd õpilaste arvust kui õpetajatest endist.

„Algkool on jätkusuutlik siis, kui seal pole liitklasse," teavitab meid tollane Praxise uurimus. See tõdemus pärineb maakondade hariduselu arengukavadest. Meie kool on olnud liitklassiline „aegade algusest". Ma ei tea ühtegi õpilast, kellest oleks saanud „külajoodik", ka kõige probleemsematest peredest pärit lastest on sirgunud tublid tööinimesed, mõnedest ka teadusdoktorid. Liitklassiline kool vajab oskuslikke, innovaatilisi ja arukaid õpetajaid, toetavat seadusandlust ja pädevaid otsustajaid. Ja kahtlemata kogukonna toetust.

Liitklassiline õpetus

ehk eriealiste pedagoogika levib praegu paljudes arenenud maades, kuna selles nähakse rohkesti positiivseid jooni.

Erinevalt tavaklassidest arenevad liitklasside õpilastel iseseisvalt töötamise ja õppimise oskused kiiremini kui üksikklassides. Neid ei kammitseta ühe klassi materjalidega, vaid nad „arenevad ette".

Tähtsal kohal on liitklassis üksteise õpetamine ja omavahelised arutlused. Kõige olulisemaks eeliseks tavaklassiga võrreldes tuleb lugeda seda, et tunduvalt enam arenevad sotsiaalsed oskused ja isikuomadused. Liitklassis on paratamatu, et õpitakse arvestama üksteisega, aitama ja abi vastu võtma, koostööd tegema.

Müüti „liitklass pole jätkusuutlik" levitavad asjatundmatud inimesed. Minu teadusmagistritöö on tehtud liitklassidest, olen aastaid tegelnud ka liitklassiõpetajate täienduskoolitusega - nii et ma tean, millest räägin.

Maakoolidele on liitklassid paljudel juhtudel ainus ellujäämisvõimalus. Ka eelmise vabariigi ajal oli suur hulk koole liitklassilised. Just tänu sellele areneski välja Johannes Käisi kooliuuendusliikumine, mis nii meil kui ka Soomes tänapäevalgi oma aktuaalsust kaotanud pole.

Ja lõpuks

tahan tähelepanu juhtida kolmele põhimõttele.

Täiskasvanuks saamine ja ühiskonda sisenemine saavad toimuda iga põlvkonna juures suuresti üksnes kooli kaudu. Kool ei suuda tänapäeval teadmiste vahendamises enam võistelda koolivälise maailmaga. Mis jääb siis kooli ülesandeks? Kui ühiskonnas on kokku lepitud teatud väärtustes ja käitumisnormides, mida omandamata pole võimalik ühiskonda jätkusuutlikuna hoida - siis just kool on see paik, kus neid edastada, harjutada, kogeda, õppida elama nii, et meis säiliks üksteisest hoolimine ning lugupidamine. See on ka identiteedi ja juurte küsimus, sest just koolist saab laps sellise valiku kultuuri, mis teda, loodetavasti, eestlasena (selle maa inimesena) aitab tunda.

Eestlased

on end ikka nimetanud maarahvaks, rasketel aegadel on just maa olnud meie päästja, varjaja, toitja. Endiselt on inimesi, kes tahavad elada ja töötada maal, olla maa, mulla ja päikese ligi, elu helduse juures. Miks peab nende lapsi „tõmbama keskustesse", eemale pääsukeste lennust taeva all, põllul voogavast viljast, ümberringi pulbitsevast loodusest?

Eelmisega seotult: see on eelkõige meie riigi

julgeoleku ja kaitse küsimus,

et maa oleks asustatud. Tühja maad on kerge vallutada. Meenutagem kasvõi hiljutist suurt rühma võõramaalasi, kes üle piiri imbusid ja kinni peeti tänu kohalikele elanikele. Riigi strateegia peaks hoopis olema rahva, sealhulgas ka koolide, tagasitoomises maale, mitte neid sealt keskustesse „tõmmates". Meie lapsed vaatavad maailmas ringi ja tulevad kodupaika tagasi ainult siis, kui nende juured on tugevad.

Kuressaare Gümnaasiumi direktor Toomas Takkis

kirjutas koolirahva-listis: „Kui Arno isaga peale suvevaheaega koolimajja jõudis ... selgus, et klass oli pooltühjaks jäänud. Tootsi pere kolis juba kevadel Soome, Imelik on teel Austraalia poole, Raja Teele olla kuuldavasti Saksamaal, Kiir Iirimaal, Tõnisson ja Lesta elavad nüüd kuskil Tallinnas või selle lähistel. Puudu oli teisigi. Õpetaja Lauri asemel hakkab enamikku tunde andma köster. Laur ise aga mängivat viiulit bändis, Rootsi vahet sõitval laeval. Eks ta ole."

Tänased valikud

otsustavad meie homse saatuse. Sedasama teevad lapsevanemad haridusvalikutega oma lapse tarvis.

Tuleb hoolega mõelda, mida väärtustada, et ühel päeval mitte seista samamoodi lõhkise küna ees nagu eit ja taat kuldkalakese-muinasjutus. Mida eit ja taat peale hakkavad, seda mina ei tea. Aga ellu on vaja jääda. Nagu oleme seda teinud aastasadu.

Mõtlemiseks:

aastasadu oli meie rahva saatuseks olla kas teoorjaks, tallipoisiks või köögiteenijaks, paremal juhul aidameheks, kupjaks või kõrtsimeheks mõisas, siis kas nüüd saab meile osaks samasugune roll rikkas Euroopas ja USA-s - olla lapsehoidjateks, koristajateks, puuviljanoppijateks, kalkunikitkujateks, ehitusmeesteks, keevitajateks jne jne. Harvem, kel veab, saavad õdedeks-arstideks või mõne muu keskklassi-eriala esindajaks selles maailmas.

Kas laulupeod jäävad ainsateks kohtadeks, kus me, eestlased, veel üksteisega kokku saame?

EHA JAKOBSON,

Tartumaa Kambja valla Unipiha algkooli õpetaja

[esiletõste]

Toomas Takkis, Kuressaare Gümnaasiumi direktor kirjutas koolirahva-listis:

„Kui Arno isaga peale suvevaheaega koolimajja jõudis ... selgus, et klass oli pooltühjaks jäänud. Tootsi pere kolis juba kevadel Soome, Imelik on teel Austraalia poole, Raja Teele olla kuuldavasti Saksamaal, Kiir Iirimaal, Tõnisson ja Lesta elavad nüüd kuskil Tallinnas või selle lähistel. Puudu oli teisigi. Õpetaja Lauri asemel hakkab enamikku tunde andma köster. Laur ise aga mängivat viiulit bändis, Rootsi vahet sõitval laeval."

Eha Jakobson ütles eelpoolesitatud mõtted välja Maarahva kongressil septembris 2013

Jaga |