Laenad kannelt, Vanemuine?

Iris Leid,      18. juuni 2003


Kaunis ei mul mõlgu meeles,
nüüdse põlve pärandusest
ihkan siiski ilmutada,
laulu, mis ei püsi kütkes,
pääsu vajab hingerüpest
Reinuvadereist kavalaist pajatama,
imevärklikke kilplasi sajatama,
kes tänapäeval võimu juures,
suplemas riiklikes hüvedes suures.

Valusid meil palju põetud -
lootus, usk on rahvalt võetud,
kahtlus pureb ikka seesta …
Ees mis ootab veelgi eestlast?

Rüüd ei seljas ole valget,
Tõel, kel' mustaks värvit' palged,
loobund õde otsimasta,
teab, ei teda vabaks lasta.

Võimumeestel mõistus segi,
kelgivad, kes mida tegi,
mõni lolluslikult uhke,
kui tas' laimumõte puhkes.

Ärgake hallid, muistsed hääled!
tooge meelde sõnumida,
meie sünnimaa värvisida!
Miks on sini, must ja valge
meie kodulipu palgel?

Hõimuõed ja -vennad kallid,
tunnistavad, kivid hallid
olid kaitsjaks kindlusseinas
ja nii vähem rahvast leinas
oli oma kodutares.

Põlluharimisel vastu
hallusele jalg kui astus,
mõttes lokkas viljameri,
sündimas mis külvat' teri'st.
Hallist kivest saadi lahti!
Elu elamist ju tahtis!

Sinine - kui taevasina -
esivanemate usk,
paremasse tulevikku …
Eemale tast aeti tusk.

Must on kodumaal ju mulda
väärtustati nagu kulda,
mõeldi, hoiti südames.

Valgeis purjeis ei nad laeva
oodand oma rannaveesta,
aga piiblisõnast taeva
lootus kandis mõnda meesta.

Naine pääsu lendu jälgis,
loojangul, kui lapsed sängis,
vargsi mõtteid mõlgutas:
"Oma põlve oskusida,
oma põlve tarkusida,
jõuaks lastel pärandada!
Nende tarvis talletada!
Et kui ükskord tuleb aega,
oma lastel kuulutavad
meie põlve pärandust."

Ei nad metsi teinud rahaks,
mõtlesid: "Ju ikka tahaks,
et ei võssa kasvaks põllud,
et ei kaoks ka Suured Tõllud."

Meil kuid hetki ülevaida
vähe, sest rohkem alandust,
võimumees kokku a´ab varandust,
ta vaimukamber lootusetult
ootab parandust.

Ons sinisem veri - kes lõksutel'vad,
kelle käes võimupidurid, -relvad,
kel väljamaa pangas kopsakas summa
ja piiri taha kappamismõtegi lummab?

Avatud Pandora laegas.
Tule appi! Püha taevas!
Alanud nüüd "nõiajaht"...
Kuidas kõlas sõna "praht,"
vanasõnas "pindudesta",
vanasõnas "palkidesta" ?
Kes on mida salanuda,
teise kraesse valanuda ?

Muistsel ajal päästa lahti
kuldakellukese tahtis
Kalevipoeg - rammumees,
enne valit' võitluspaika,
seal, kus ema vari aitas.

Kange mees ka mõõga tuppe
pistis,
võrdne olemaksi,
Sarvikut siis tulemaksi
kutsus välja salaurkast,
rammukatsumiseks vainul,
muistsel kombel võrdne ainult
meeste vahel võitlus käis.


4
Lapu tark kui tuppa astuks
lubatule nüüd tal vastus
oleks:
"Meesta sõnast, härga sarvist
enam ei keskit kohusta!"

… sest …

"Luukere kapi" sisu vaagides,
vastaspoolte närve saagides
lõksutataks "saladusi",
puistatakse alandusi,
kõigi kuulajate kõrva
valatakse sõimutõrva.

"Kehvemate kaunim vara,
vanaaegne vaba põli,
meie mehepoegade priius
kallimad kui kuld ja hõbe" -
sõnad need Kalevil kuulutatud,
kirjatarkusse kütkendatud,
ahelaga seina külge kinnitatud.

Nüüd ei see enam otsustajaid kohusta!
Päev-päevalt rohkem ohus nad!

Teisiti kes mõtlemassa,
väheseid neid riskimassa,
oma nime kuulutama,
vääri mõtteid tuulutama …
"Tõe ja õigus" sõnumida
käivad kannatuste rida.

Meie päevil mehepojad,
valitsejad vennikesed,
kui ei oleks ära nõiut'
Sortsi sunnil moondunud,
mõistmine kel' koondunud,
siis näeks rahva viletsust,
rahva pikka piinatust,
kurjast ära kurnatust!

Kui ka "missinaiste" trend
järgima ei sunniks end!
Viru tütreid jooksujalu,
kaalus maha võtta palub,
mõttes,
kuldaniiti varund,
noorussäraks lauge'elle,
noorussäraks palge'elle.

Ahvatlus, et mehepoja
mõistusel ei järel annaks
Barby beibet omamaie,
käevangus koos kõndimaie
nooremaida endast noolimaie.
Vaid et ikka kodurannas
kinnitaks mees oma kanna,
oma pere keskele.

Kui ehk ennemuistsed kantsid,
need, mis kindlat varju andsid,
oleks meie oma kodud!
Ei siis veereks vaenu vankrid,
ohustaks ei sõjasahad,
ei siis viletsuste vitsad
oleks praegu rahval pitsat.

6
Järvesoo, kes tundis muret,
Eestimaal et lendaks kured,
terved oleks et mehepojad,
rõõmulaulust et heliseks Eesti kojad …
Avaliku pöördumisega
paludes,
ka erakondades käis.
Aga neil meestel oli ammu
vastamise limiit täis!
Nemad ju ei usu,
et kiirelt kaduv
on rahvas meie taludes,
et maa oigab viina
ja aidsi leviku valudes.

"Viimne läkitus" nüüd trükit',
tema elupärlid lükit'
eluniidil särama …
Teispool avas värava,
jättes riigimeeste hooleks
oma rahva saatuse.

Selleks neile seitse päeva,
selleks neile seitse ööda,
vaja vastust vaagides?
Või ehk hoopis seitse kuuda,
või ehk hoopis seitse aastat,
aastakümmet ootame?

Vähe hinges lõõritusi,
rohkem kurbi kuulutusi!
Laula, laulik - targa tütar!
Tantsib poeg ju kuumil sütel
esivanemate tantsu,
räägib juttu Kaval-Antsust,
parema päevade pajatust, armsate aegade ilust.

Kalevite poegadesse
ja ka Linda tütardesse
pange lootus idanema!
Usk ei jääks et kidanema
lihtsas rahvas, kellel hool,
püsima et jääks "maa sool"!
Andke neile usk ja lootus
oma ELUÕIGUSES!

Vanemuine, laulutarka,
laenasid et Sa mul kannelt,
tänan Sind nüüd selle eest!

Tänan ka Su käsukandjaid,
laulikule laulu andjaid,
oma keelil kuulutamaks
oma häälil ilmutamaks
lugulaulu nüüdsest ajast,
mis tahab sisse igast majast
astuda
ka rohtund rajal
lähemale rahvale …

Kui siis ükskord tuleb aega,
lapse lapselaps kui ärkab
ja tas äkki huvi tärkab
praegusest me elureast …

Kirjad sõnumeid siis toovad,
ajast, elatud kus õnnes,
ajast, elatud kus ilus
ja ka hoidvais kammitsais …

Ja siis jälle tuleb aega,
kui nad oma laulud loovad
ja kui lapselapsed toovad
muistse põlve pärandusest,
muistse põlve sõnumida,
ihkamaks mis ilmutada …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)