Emakeele kaitseks

ANNE RATMAN

Ajakirjanike Liidu liige, tõlkija

Tallinn - Kohtla-Järve

„Ei enam seda tohuvabohu peata!" oli Vals öelnud, kui kurtma tuli keegi, kes samuti keele risustamise pärast südant valutas. Unustamatu Mari Tarand on samuti Eesti Raadiost läinud. „Keelekõrv" käib küll edasi, aga see pole ikka enam see... **) Tarkpead, kes sinna vahel esinema on kutsutud, on ju enamasti  leerist, kus tõemeeli arvatakse, et sihuke olevatki tänapäeva eesti keel. Või kes leiavad väga enesekindlalt, et tõlge inglise keelest pidavat olema hästi täpipealne - tõlkimisel ja rääkimisel tulevat järgida inglise keele grammatikat. Tihtipeale on aga need inimesed oma (pooliku) hariduse saanud kusagil ingliskeelses keskkonnas, ja emakeel lonkab neil mõlemat jalga.

Ja enam ammu pole austusväärset Eduard Väärit, meie kallist keeleisa ega tema toetatud häälekandjat „Keelekaitse". Vääri süda ei talunud emakeele kuritarvitamist, pärast tema surma läks hingusele ka „Keelekaitsja", mis ilmus kolm korda aastas ja mida toimetas Leo Kaagjärv. ***)

Oh seda Pulleritsu!

Ühel heal päeval olin lausa ehmunud, kui ekraanile kargas mingis eelreklaamis Priit Pullerits ja lahmis seal midagi Savisaare kurjadest tegudest ja et kui paha inimene ikka see mees on. Kõnekatket „osad (!) inimesed tahavad, et neil..." jne keerutati päevas iga saate vahele mitu korda!!! Kõrvu jäi jälle see kurikuulus "osad inimesed". Jumal, kui jube see on! Ei usu, et ta lihtsalt vääratas. Vaene mees lihtsalt ei tea, et eesti keeles käib ju ikkagi "osa" sõnaga kokku osastav kääne, s.t tuleb öelda "osa inimesi" või „osa lapsi", võib olla ju ka "osa lastest" või lihtsalt "mõni inimene" (vt ÕS, ka seal on nii kirjas, vähemalt hiljuti veel oli).

Tahaks öelda sellistele mehikestele, et õppigu kasvõi "osa" tarvitamine enne selgeks, siis julgegu tulla ekraanile. Ma enam ei räägigi mitmuse kuritarvitamisest inglise keele eeskujul (inglise keele mitmusetunnus s ei tähenda ju eesti keele grammatika seisukohalt alati, et tuleb panna sõna ka eesti keeles mitmusesse).

Ja kus oli saate toimetaja? Tähendab, kas tal pole aimu neist "tühistest peensustest" või oli ta ajahädas? Ja mis me tahame siis saada lapsukestelt, kes on õppinud viimastel aastatel Tartus ajakirjandust! Seal ju olevat lektoripuldis seesama Pullerits.

Kes tõlgib History saateid?

Sama karjuvat tõlget kohtab telekanalil History. Tihtipeale ei talu sealne eestikeelne tekst mingit kriitikat. Vaadake ja veendute, ma ei liialda! Kas paneb neid ümber mõni Läänes elav (elanud, koolis käinud) inimene? Ja nördinud pole ainult elukutseline tõlkija, vaid ka tavainimene, kel on hea keelevaist ja kes ise ei eksi eesti keele reeglite vastu. Ta ei suuda aru saada, miks pole tunda ei toimetaja ega isegi korrektori kätt. Või on need ametid kõik koondatud? Muidugi, kui vaadata mõne avalik-õigusliku asutuse personalinimistut, siis ebavajalikke ametikohti on küllaga, aga töötegijaid pole.

Näiteks Maris Johannese skandaali ajal küsis internetis keegi õigustatult: mida teeb Rahvusringhäälingus selline ametnik  nagu "administratsiooni assistent"? Millele muide vastust ERR-lt ei tulnud. Pole Allikmaal midagi vastata! Kes see sihuke asjapulk ikkagi on ja mis kuulub tema kohustuste hulka? Miks ei astu keegi vahele kõrgemal tasemel? Ja kas meil varsti seda kõrget taset ongi, kui temataolised istuvad niisuguse tähtsa koha peal?

Keelt pole vaja halvemuse poole „arendada"

Ah jaa, äkki sellepärast on kõigil nagu vesi suus, et kui hakka sügavuti kaevama, võib astuda ühe peene härra konnasilmale?

Teatavasti on Eesti Raadios ja nii mõnelgi ajalehel töökad toimetajad, aga hea emakeelega artikleid jääb meedias ikka vähemaks. Ja ärgu õigustagu mõni tänane otsustaja (nn arendaja) oma möödalaskmisi väitega, et "keel ju peab arenema...". Jah, eks keel areneb muidugi omasoodu, aga arengut ei tohi sihilikult halvemuse poole pöörata.

Toimetuselt:

*) Keelenaine Helju Vals on tänini jätkanud keelekasimist, nüüd enamasti „Tartu Postimehes".  **) Praegu on Eesti Raadiol koguni kaks keelesaadet: Klassikaraadios jätkub „Keelekõrv" (toimetaja Maris Johannes) ja Vikerraadios läheb eetrisse „Keelesõnum" (toimetaja Mart Ummelas).  ***) Eesti Keele Kaitse Ühingu (esimene esimees professor Eduard Vääri) kogumik „Keelekaitsja" hakkas Tartus ilmuma 2001. aastal (tegevtoimetaja Leo Kaagjärv). „Keelekaitsja 8" nägi trükivalgust 2008. a. (peatoimetaja Reet Vääri, koostaja ja toimetaja Priit Põhjala). Keelekaitseühingu kohta vt www.ekky.ee

Jaga |