Anonüümsuse uus võidukäik

Viimati löödi telekanalil anonüümse pereema ja -isa poolt risti elumehest laulja Erich Krieger. Temale lisaks ka politseinikud, kes ei hakanud Kriegeri juhitavat autot momentaanselt jälitama ega tunginud pärast „kuu-uurijalikult“ korterisse ning murdnud ta parterisse.

Kuid laulumees pole ainus ega kõige suurem kurjategija, kes toodi avalikkuse ette. NO99 teatri endine juht Tiit Ojasoo sai kollektiivse karistuse paari aasta eest ning pidi saama karistatud ka seekord. Justiitsminister Urmas Reinsalu julges oma nime all teda kaitsta, ning sai kollektiivse umbusaldusavalduse esitamise objektiks mõne päeva jooksul. Tõsi, see ettevõtmine ei läinud läbi.

Seevastu Riigikogu endine aseesimees Taavi Rõivas astus ametist häbiga tagasi, sest olevat Malaisias peomeeleolus liigselt lähenenud ühele anonüümsele naisterahvale. Kõik viimsedki detailid tollest peost said avalikkuse ees ära lahatud. Kuid mida ei ole, on see, kes näitaks näpuga. Kes julgeks ja tahaks öelda: minuga tehti, mina kannatasin.

Põhjus, miks tahetakse anonüümseks jääda, ei olegi siinjuures niivõrd oluline. Osaliselt pärineb see nõukogude ajast, kus süüdistuse esitaja või näpuganäitaja jäeti anonüümseks, sest nii sai kurjategijaid lihtsamalt püüda ning nn nõukogudevaenuliku elemendiga sobivalt toimetada. Kas siis trellide taha või, veel varem, kaugele külmale maale saata?

Teisalt on anonüümsus seotud näpuganäitaja mugavusega. Sest kes see, piltlikult öeldes, ikka sooviks näost näkku seletada tollega, kes just äsja oli purjuspäi auto kõrval urineerinud ning hiljem püksi teinud? Niisama lihtsam on ka anda anonüümseid vihjeid kõiksugustele meediakanalitele või isegi ametiasutustele, olgu selleks või maksuamet.

Anonüümne sõnavabadus

Veelgi laiemaks läheb anonüümsus, kui vaadata, miks seda tehakse meedias ja sõnavabaduse sildi all. Kas ikka on nii nagu kunagi märkis Mihhail Lotman, et anonüümne sõnavabadus on sõnavabaduse lahutamatu osa?

Anonüümsuseks olemise põhjustest on olulisem: miks seda tolereeritakse ja esile tõstetakse? Anonüümsusel meedia vahendusel võiks olla põhjused ja selgitus olukorras, kus tõepoolest võiks saada ahistatud mõtete ja väljaütlemiste alusel totalitaarses või kontrolliühiskonnas. Praegu aga seda pole.

Kuid nüüd on anonüümsuse sallimise üks tagajärgi see, et inimeselt, keda süüdistati või kellele näpuga näidati, ei oodatagi enam selgitusi. Millist selgitust ikka oodata poliitikult, kes nagunii ei räägi tõtt? Mida on enda kaitseks veel öelda teatriinimesel, kes niikuinii on vägivaldne?

Edaspidi võiks olla nii, et kui on avalik anonüümne süüdistus, siis jäägu ka süüdistatav anonüümseks. Pari passu ehk võrdsel alusel. Kui on kollektiivne kiri, siis olgu süüaluseid ka rohkem või probleem laiem. Anonüümsusel ei tohi lasta uuesti vohama hakata.

AIVAR JARNE

Jaga |